Täiesti uskumatu. Kas tõesti küttis ja sai sellel paremini süüa teha, kui ühel korralikul maapliidil? Või oli see nii moodne ja popp, et vana ahi tuli väljalõhkuda ja see asemele panna. Nüüd on soojamüüris auk ja eeskambri soojamüüri see pioneer soojaks ka ei küta. Nii et üks korralik ahi ja pliit on ka plaanis. Heino juures käisin vaatamas tema uut pliiti ja ahju. Väga ilus ja võimas oli aga sama võimas oli ka hind, mis neil see maksma läks.

Loe edasi Pioneeri pliit

Loomadega minemine maale on üks paras ettevõtmine. Õnneks on autosõiduga nad harjunud ja üsna naudivad seda.

Ükskord oli kassidel hea päev ja said nautida autosõitu lahtiselt. 🙂Loe edasi Tacomal, Dooral ja Possul on ka maal mõnus ja hea!

Arvata ju on, et sel talul on pikk ja väärikas ajalugu. Ja seda teada on ju nii põnev! Selleks võtsin ühendust Fred Pussiga, kelle firma teostab ajaloouuringuid ja koostab sugupuid. Ka ise otsisin matrejali. Vallast, Riigiarhiivist ja Ajalooarhiivist sain igasugu huvitavaid dokumentide koopiaid.

Näiteks ostu-müügileping, mis sõlmiti 24 märtsil 1932, kus Aleksander ostab riigilt välja selle talu.Loe edasi Ajaloost

Nagu teame, tehti saarel majadele  ikka rookatus. Hea rookatus pidas vastu aastaid sada. “Kaunil nõukogude ajal” ehiti katus eterniidiga, tänu millele vanad ja väärikad majad, nagu ütleb Elo Lutsepp, nõukogude aja üle on elanud. Eks ta oli, vihma pidas ja odav ka, ilust ja moest tol ajal vist rääkimata. Nii tabas see saatus ka minu rehielamut.

Seda aga kahjuks vaid ühel küljel, lõunapoolsel.Loe edasi Mure katusega.

Nagu näete, valmisid tomatid kenasti. Laud seal peenra ees on selleks, et kui vihma sajab, tilgub räästast vesi lauale ja tomatid saavadki juua. Elo vabaõhumuuseumist oli igatahes vaimustuses kogus sellest tomati värgist.Loe edasi Jätkame tomatitega. 🙂 Ja siis edasi.

Ainus, mis kunagisest aiast aimu annab, on vanad ja suht metsistunud õunapuud, vana väärikas pirnipuu ja mõned punasessõstra põõsad. Ja maja ees ühe koha peal, kevadel üksikud tulbilehed. Ülejäänud null. Kusjuures, mõned õunapuud kandsid väga maitsavaid õune.

Pirnipuu. Palju vanust võiks olla?

Kui jutt puudele läks, jätkame sealt.Loe edasi Aed, peenrad, taimed, lilled, heina ja muru niitmine, võsa saagimine…..

Seda et seal talus kemmergut ei olnud, juba rääkisin. Enne endisi omanikke elas seal üksik naisterahvas, kelle isa kunagi riigilt talu välja ostis. Ju sel naisel oli mugavam ihuhäda põllul või metsas teha. Ka ei ole seal jälgegi keldrist. Kummaline. Ja ei ole jälgegi ka saunast. Kus end pesti või kuidas, ei tea. Kunagi ammu võibolla tõesti tehti sauna ka seal samas rehetoas. Reheahjul on üks huvitav auk küll, mis näeb üsna kerise moodi välja.Loe edasi Sauna ehitus. (loe – sauna ei ehitatud)

Kunagi kui Toomase ja Gerdaga Saaremaal käisin, üks esimestest kordatest, võib öelda, et armusin Saaremaasse. Mis on minu jaoks Saaremaa? Meri niikuinii aga veel kolm sõna-asja. Lambad, kadakad ja kiviaiad. Sellest ajast vist ongi, peaaegu et lemmikloom lammas ja lemmikpuu kadakas. Eriti kustumatu mulje jättis, kui käisime Toomase vanaema vanas talukohas, käime metsa all ja Toomas näitab, näe, siin olid vanasti koplid. Mida??!!! Keset metsa kiviaiad?! Võimas! Natuke aga kurb ka, et asjadel käestlastakse minna.

Ja mida ma tundsin, kui esimest korda Mardile läksin?! Esimene koht kuhu mu jalg astus oli….

Kas ei ole võimas ja lummav?!Loe edasi Kiviaiad, rehealuse müür.

Selline oli kaev maja ees augustis 2007. Mina käisin ja pumpasin aga vett ja mõtlesin, et nii ongi, puurkaev, läheb toru maasse ja………. kuni ühel toredal päeval, raks ja vajub mu jalg läbi laua.

Õhtul oli väike peoke, öö möödus seltsis segaselt, hommikul peakesed natsa uimased ja siis ütleb Kati -“nii, teeme kaevu” Ja tegime. Ütleme Kati kiituseks, et enamasti tema tegi. Mina olin selline väike abijõud.Loe edasi Kaevu ja kemmergu saamislugu. Uskumatu naine Kati. Muutused ajaga.