On olemas igati väärt blogi, mida suurima heameelega tahaksin reklaamida. Sealt leiab näiteks  häid koolitusi, mis Vabaõhumuuseumis toimuba hakkab.

Sellest blogist leiab igasuguseid huvitavaid artikleid, mis ilmunud on, erinevaid linke.

Blogi on veel üsna nooruke, nii et väärt ja kasuliku on alles tulemas.

Ja veelkord saan tänada Elo Lutseppa, kes alati mulle hea nõuga abiks on, kui tema poole mõne oma mure või abisooviga pöördun. Suured tänud!

Blogiga tee tutvust siin.

Paljud on öelnud, et olen talule uue võimaluse, elu andnud. Talu tervikuna koosneb ju paljudest väikestest asjadest. Väikstest asjadest kokku saabki aga suur asi.

Nii on uue elu saanud näiteks nii mõnigi mööbliese. Lausa päästetud hävimisest. Näiteks ühe vanadest vooditest leidsin laudast heinte alt. Pesin ta sõnnikust puhtaks, peitsisin ja õlitasin. Kahjuks jalad pidi natuke lühemaks saagima, kuna olid otstest mädad. Madrats sai sisse ostetud ja nüüd ei oska paremat voodit tahtagi.

Õlitatud sai kogu vana mööbel ja kirstud, kõik nad on leidnud endale oma koha talus. Loodetavasti leiavad veel paljud asjad seal oma õige koha.

Eriline koht seal talus on mul mõnel asjal, mis kannavad edasi mu jaoks mäletsusi ja järjepidevust. Iga asi leiab õigel ajal oma õige koha. Nii on eriline mu jaoks vanaisa õe kootud kaltsuvaip. Helmi kudus palju vaipu. Kõigil sugulastel olid vist tema vaibad maas. Kahjuks Helmi lahkumisega läks ka see talukoht. Lihtsalt see sugulane, kes osutus pärijaks, pidas targemaks koht mahamüüa. Kahju kahju.

Helmil järeltulevat põlve ei olnud. Nii käisime sugulased seal kõik koos puhkamas ja töödel-tegemistel abistamas. Mina olin sel ajal muidugi veel liiga noor, et minust tõelist abi oleks olnud. Küll aga olin seal meie perest alati kõige rohkem. Aru ma ei saanud, miks pidin 1 kuu suvel pioneerilaagris veel olema, kui maal vanatädi juures oli nii hea. Ju sealt mul ka see pisik ja armastus maakoha vastu on. Või olen lihtsalt pärinud esivanematelt haiguse, et peab olema oma maalapp, kus tegutseda, nagu ütles Helle Meri.

Nii siis meenus mulle, et mul ema ja isa juures oli ka 1 vaip, mis minujaoks oli hästi ilus. Emalt selle lahkelt ka endale maale sain.

On foto vanaisa isa vennast, mille leidsin neti kaudu.

Foto saamislugu oli huvitav. Üks tuttav andis lingi, et kas on su sugulane. Johannes Ehrenwerth. Uurisin asja, et jah tõesti, Johannes oli Paides fotograaf, vanaisa isa vend. Kahjuks aga ei olnud see foto enam müügis. Uurisin, kes on müüja, tema kontakti, kirjutasin talle, et tunnen selle foto vastu huvi.

On 2 tikitud seinapilti.

Üks neist oli mu vanaema ja vanaisa korteris seinal, kus ma elan praegu. 10 aastat ootas ta keldris oma õiget aega ja kohta. Paarilise sai ta endale mu ilusa küsimise peale isalt.  Vanaemale oli pildi kinkinud tema pojad peredega, seega ka mina. 🙂 Isale on pilt kingitud tema neljakümnendaks juubeliks töö juurest. Kas ei sobi nad hästi siia seinale?!!!

Sellised pisikesed asjad, mis omavad suurt tähendust mu jaoks, muudavad elu eriliseks. Missest, et hetkel jutt vaid tõesti asjadest-esemetest.

Märtsi algus Mardil oli eriline, sest lõpuks üle 10 kuu austas talu oma kohalolekuga Saale. 🙂

Esimene päev läks töö mõttes luhta, sest tulek venis pikale, jõudsime kohale suht siis, kui pimedaks läks. Õhtu aga oli tore. Nahkhiire avastus, hobuste öine külastus… olime Saalega üleval pool ööd.

Minul kujunes järgmine päev töiseks. Alustasin õunapuude lõikamisega. Nendega, mis eelmine kord tegemata jäid ja eelmine kevad tugeva lõikuse said. Healt inimeselt ja sõbralt Aavolt sain teleskoopredeli. Jutt oli küll laenuks, aga Aavo ütles, et jäta see sinna. Ise nimetas ta seda “siivutuks ettepanekuks”. Redel just kõige kõrgem ei olnud aga vähemalt hea kerge ja pääses iga nurga alt ligi okstele.

Kui tööd vajavad tegemist ja loota ei saa ju, et keegi teine su eest midagi ära teeb, siis langes seekord ka uue saega töötamise mõnu mulle. Puu maha, oksad maha, mis lõkkesse, mis küttepuude hunnikusse, saag tööle jälle ja järgmine puu. Ja peab ütlema, et päris mõnus oli seda tööd teha. Nii tegin kahe päevaga päris suure töö ära ja peaaegu sai kõik ka tehtud maja otsas. Õhtul õnnestuse veel lõke ka põlema saada.

Loe edasi Tubli mina ise. 🙂

Öine tripp hobuste juurde.

Me siin otsustasime… et kui mitte varem, siis, kunagi, kunagi…………. peab hobune olema! Ja kui meenutada Heino tütre ütlust, et kui päitsed pähe viskan, on hobune minu, siis….

Mul on oma nahkhiirepoiss Herbert, kes tudib oma õndsat talveund rehetoas.