Täna juulikuu kahekümnenda kuuendal päeval oli mul au ja rõõm külasta Kaasiku pere. Kaasiku talu on, ütleme et,üks mu naabritest. Helmi, sündinud 1928 ja Ossia, sündinud 1923, on erilised minu jaoks sellepoolest, et nad on üsna lähedalt Mardiga seotud. Ühes viimastest postitustest kirjutasin, kuidas mul käis ükspäev aia taga auto, milles oli üks vanainimene, kes kunagi ka siin Mardil oli toimetanud ja kes minu tegemistega oli väga rahul olnud. Nii ma siis plaaniks võtsingi, et Kaasiku rahavale külla minna.

Natuke külakosti ja oma aia lilledest kena kimbuke ja külla ma neile läksin.

Helmi ei ole oluline vaid sellepärast, et ta siin kunagi peenraid tegi vaid tema isa on siin minu talus sündinud. Nii et siis, Mardi talus sündis kaks poega. Sander jäi siia peremeheks, Priit läks Kaasikule. Sandril oli üks tütar Salomaania ehk Salme, kes saatuse tahtel jäi vanatüdrukuks. Nii käisid Helmi kaks poega ka tädil abiks. Mardi jäi nooremale pojale, kellelt ma talu ostsin, Kaasiku jäi Helmi vanemale pojale. Õigemini jääb.

Ühes dokumendis, mille arhiivist sain, on pandud Mardi maja ehitusaastaks 1900. Seda ei uskunud ka Vabaõhumuuseumi rahvas. Kuid see ei olegi praegu oluline, oluline on see, et sain täna kinnitust, et talu on ikka palju vanem. Loodetavasti saan varsti kätte tellitud talu ajaloouuringu, siis peaks saama asja selgemaks, et mis ajast selle koha peal Mardi talu on, kes olid Sandri ja Priidu ema-isa, kes olid omakorda nende esivanemad.

Ühte-teist Mardi kohta kuulsin täna ka Helmilt ja Ossialt. Kahjuks, nagu vanainimesega ikka kipub olema, kõik asjad ei meenu, ise ei osanud ehk kõike ka küsida. Kuid aega veel on ja kindlasti lähen neile veel külla. Nagu Helmi ütles- „iga ilmaga“.Aga tore oli teada saada näiteks seda, et ka Mardil oli siiski saun olemas, mis küll juba ammu lagunenud. Peab minema metsa alla uurima, kas suudab leida ja kas on alles sauna vundament. Vähemalt siiani pole ma midagi sellist küll märganud. Põnev on teada, et näiteks lauda juures olev kaev on paesse raiutud. Kas pole uskumatu mis töödega vanasti hakkama saadi?! Ja veel käsitsi. Kinnitust sai ka see jälle, et Mardil olid kõige viljakamad maad ümbruskonnas ja ühtlasi ka jõukaim talu. Eeskuju missugune mulle. Loodetavasti suudan seda tiitlit hoida. Oleks ju tore, kui kunagi räägitakse Mardi Ivarist, ühest jõukast taluperemehest. Üllatav oli muidugi see, et Helmi ei teadnudki, et poeg oli Mardi aida mahamüünud. Aga ehk hea ongi, et ema ei tea kõik oma poja joomahulluses tehtud tegusi.

Kui blogi alustasin, kirjutasin, et ühtede õnnetus on teise õnn. Ühelpoolt ju kurb, kuidas inimesed ei oska elada, olid sunnitud loobuma, mahamüüma oma talu, minu õnn, et nii läks. Samamoodi ehk kurb, et Salomaania jäi üksikuks ja…. minu õnn, et üksik naisterahvas ei saanud hakkama suurte ümberehitustega. Et ei ole rehetuba ümberehitatud nõuka aegseks toaks, nagu see on tehtud Kaasikul. Küsisin, et kas rehealune lammutati Mardil? Ütlesid, et jah, lagunes. Aga mine sa tea, just kuulsin lugu ühest rehemajast ja selle peremehest, kellel oli kütet vaja ja kuna rehealune oli muutunud kasutuks, käis ja saagis aga otsast palki endale ahju alla. Kurb.

Kogu loo juures, kui oma kasud nüüd väljajätta, kasud, et rahuldada oma vajadusi teada saada Mardi ajaloost, oli kahel vanainimesel katäna tore päev.

Selle päeva ja Kaasiku pererahva mälestuseks kaevasin sealt pererahva lahkel loal endale Mardile tokkroosi. Pikalt otsisin talle kohta, lõpplahendus osutus väärikaks. Väärikas ja väärtuslik on ka lill ise. Aiandist ostes võid maksta taime eest küll vahel ka hingehinda, kui selline lill, mis kannab edasi endas mälestusi ja sidet…… ma arvan, et ma ei pea sellest pikemalt rääkima.

Iga ilmaga, jään ootama, et Helmi ja Ossia Mardile külla tuleksid! Ehk kohapeal meenub neile veel niimõndagi huvitavat.