Nii kuidas me ka ei taha, paratamatult näitab kalender suve lõppu. Loodusest rääkimata. Ja nii need mõtted lähevad möödunule, mis suvel tehtud sai.  Kuid kokkuvõteteks veel siiski vara. Suurim tänu aga tehtud töö eest on see, kui võtad tomati hommikul võileivale, kui teed esimesed oma kurgid sisse, kui võtad suvekõrvitsa, korjad kotitäie õunu kaasa….. Usun, et kaugel pole ka see aeg enam, kui minust saab suur hoidiste tegija. Kõik ju areneb ja suureneb, iga aastaga jõuab uut peenramaad juurde kaevata, rohkem seemneid maha külvata. Ja iga  aasta ja saagi kogumine annab õpetust ja mõtlemisainet ,et kuidas ja millal paremini.

Seekordne nädal Mardil oli omamoodi hüvastijätt suvega. Kuigi, suvi ju veel kestab ja varsti saab jälle nädalaks Mardile. Nädal algas minekuga koos Hellega , heameel oli võõrustada oma õetütart kaasaga, kelle südamed loodetavasti Mardi võlus.

Ja muidugi on heameel, et ema kaasa tuli. Ema küll loeb blogi ja vaatab pilte, on suur kaasaelaja, kuid oma silm on kuningas. Eks pojalgi heameel, kui kulla ema tunnustust, toetust ja innustust jagab.

Sugulased lahkusid pühapäeval. Ees oli nädal Hellega, kes vajas aega Mardil olemiseks, peale oma väikest juubelit. Miks, küsige temalt.

Eelmistes postitustes kirjutasin niitmisest, naabritest. Naabrist veel nii palju, et mu lahkudes, lubas naabrinaine ikka silma peal hoida ja tomateid-kurke kasta. Lahkelt pakkus abi, et kui tulen bussiga, saab tema Kuressaarest mind ära tuua ja tagasi viia.

Suuremaks projektiks kujunes seekord peenarde suurendamine. Algust sai tehtud eelmine kord, kui Hellega alustasime uute maasikapeenarde kaevamist ja muru vahede likvideerimist. Seekord töö jätkus, lõppes lillepeenarde mitmekordse laiendamisega. Kusjuures, nüüd kus lillepeenrad suuremad, tunduvad nad ikka liiga väikesed. Igaksjuhuks mainin, et kui mõnel tekib küsimus, miks lillepeenrad nii korrapärased ja sümmeetrilised on, siis arvan, e t maasikapeernaid ei ole mõtet vabakujuliselt teha. Vaba kuju ja kujundust hakkavad tulevikus andma põõsad ja soolotaimed. Vabakujulised peenrad laiavad ja leidsid koha eesaias.

Kõik esimesed päevad, kui mina heina ja muruga jändasin, kaevas Helle hommikust õhtuni. Viimastel päevadel ulatasin oma abistava käe ja andsin asjale viimase lihvi.

Ühtki tööd ei tee keegi su eest ära, iseenesest rääkimata. Naabri Tolik teritas kirve teravaks, lõhkusin kevadel langetatud puud ja Taneli juppideks saetud puud ära. Eks tõuke andis ka see, et talv ees ja küttepuud otsas. Esimesel õhtul suurtest pakkudest jagu ei saanud, teisel päeval oli töö juba käpas ja jämedamadki pakud sai kergelt lõhki. Nüüd tuleb vaid uus saekett osta, ülejäänud puud juppideks saagida ja kirvele valu. Kole oleks jätta küll puud mädanema vihma ja lume alla. Niigi kauaks nad sinna jäänud. Aga jõuad siis kõike õigel ajal! Parem hilja kui…..

Aga jah, nädal möödus vaikuses ja rahus. Isegi raadiot ei kuulanud. Olen ikka öelnud, et inimesed, kes ei suuda elada ilma selleta, et neid ümbritseks pidev lärm (TV, raadio, muusika), on hullumeelsed. Ja nii need päevad lähevad omas rütmis, ärkad, teed omi töid, jõuab õhtu kätte….. põhimõtteliselt ei olegi tähtis, mis nädalapäev on, mis kell on. Kahjuks jah, ei ole ma seda veel ära õppinud, et ärgata päiksesetõsuga ja põhku pugeda loojanguga. Ma tean ja olen kogenud imeliselt ilusaid varahommikuid, kuid paraku on öös oma võlu. Aga aeg annab arutust, kes teab, kunagi lüpsan veel lehma hommikul kell neli. Aga mis asja juures kõige võluvam, sul on ääretu vabadus. Olen korrutanud siin juba varemgi, et kaovad kõik olmemured, kohustuste pinged jne. Vabadus omal maal, tükikesel Eestimaast.

Kogu nädalale pani hea punkti see, et mul ei olnud kohustust laupäevaks linna tulla ja et Tanelil tekkis soov Mardile tulla. Lahenes linna saamise probleem. Bussiga võiks ju sõita aga kui koer kaasas…. Nii sain juurde kolm toredat ja töist päeva. Ei tea küll, mis päev on ja mis on kell, aeg voolab omas rütmis aga kahjuks, liiga kiirelt siiski. Nädal sai läbi. Hüvasti suvi Mardil, kohtume juba sügiskuul!