Ma olen täiesti lummatud, võlutud, armunud! Kas võib midagi kedagi veel armsamat olla!?!
Nati üle kuu tagasi arutlesin siin, et kas lambad või traktor. Ja ikka kummitab naabrinaise ütlused- ” Kui pensile jään, võtame lambad.” “Ivar, kas võtame kevadel lambad?” Üks mu armas blogi lugeja ütles ükskord, et räägi Ivar ikka oma mõtetest. Nii ma siis nüüd teen seda.
Mine sa tea, mõttel ja sõnal on jõud ja siiani on elu näidanud, et kui mind miski ikka kummitama ja painama jääb, siis asja teoks ka viin. Parim näide ju ongi Mardi. Nii ma siis jahusin oma lammastest ühele oma massaži kliendile. Tema soovitas mul vaadata ühte kodulehekülge.
Väga väga asjalik ja põhjlaik, informatiivne kodulehekülg. Ja nagu ütlesin juba, olen lummatud, võlutud ja armunud!!!
Võibolla ma olen ullike, võibolla vaimustun liiga kergelt, püüdmata tajuda reaalsust, et iga loom vajab hoolt ja armastust. Aga ma arvan, et miski ei ole võimatu, kui väga vajada (tahta). Kusagilt peab ju alustama ja kui naabrid tõesti endale lambad võtaksid, usun et saaksin nendega kaubale, et endale alustuseks soetada paar lammast, kes talvisel ajal nende laudas, koos nende lammastega saaks olla või käiksid nad siis üle tee minu laudas, minu lambaid vaatamas ja toitmas- jootmas, kui suur vaev see ikka oleks. Seda enam, et need lambad elavad külmlaudas ja käivad ka talvel väljas. Ja asja juures eriti hea oleks veel see, et naabrinaine on ise erialalt veterinaar.
Lugege seda toredat kodulehte ja te mõistate, miks ma just Kihnu maalambasse kiindusin. Tema kasvatamine oleks kohe kuidagi eriline, natukene umbes sama, nagu hoida ja säilitada vana rehielamu. Et on ju vahe, lihtsalt maamajal ja rehielamul ja lambal ja meie maalambal.
Tutvumist on veel siingi. www.kihnumaalammas.ee
3 kommentaari
….leidsin ponevat lugemist ja hulga teada Kihnu maalammastest-olen samuti volutud. Usun et rahuned ja motled objektiivselt.Kull need lambad Sulle Mardile ka tulevad kui peremees koduseks jaab seni kasvagu seal kus seni.
Meil aitavad lambaid ületalve valvata naabrid.
Suvel aga näksivad lambud meie maja taga karjamaal, mis elektrikarjusega piiratud. Ainuke jama on neil tõulammastel poegimisega – ei taha nad ise hästi hakkama saada ja igal aastal ikka mõned loojakarja lähevad!
Aga kui huvi on ja naaber ka veterinaar, siis ju probleemi pole!
Meie alustasime kahest utest ja ühest jäärast, nüüd neid kokku kümme.
Vaata et sa siis Tartu mnt kuivikuid minu eest ära hakka napsama 🙂
oh, lootustandev. elektrikarjus muidugi maksab päris palju vist…. ja eks ma peav ootama ja vaatama, mida naabrid teevad ja aks jäävad juba paikseks.