Ega siin midagi uut ei ole, ammustest aegadest teada, et iga lõpp on millegi uue algus. Aga mõnus, võtad viimased juurikad üles ja juba paned uued maha. Et siis porgandi saak oli üsna hea, enamused ikka päris korralikud jurkad. Ühe reserveeris õde endale kohe.

Mõnus on küll, võtad oma juurikad üles ja keedad värsket suppi. Porgand,peet, kapsas. Ega maitse kohta oska öelda, erines see supist, mis oleks tehtud mitte oma juurviljast aga teadmine, et see on sinu oma, oma peenralt, teeb söömise eriliseks ikka küll.

Ja uue algus siis, maha sai pandud küüslauk. Ikka ilusti maasikate vahele. Ja kuna maasikaid juba rohkem,kui eelmine aasta, siis sai ka küüslauku maha rohkem. Kui nüüd naljaga mõelda, et turul maksab küüslauk 100 eeki kilo, siis võin veel paari aasta pärast rikkaks saada. Ja minu küüslauk! Just nägin poes, müüdi öko kuuslauku, no küüslauk või asi, mul üks küün sama suur kui nende öko küüslauk kokku. Ja sama öko on minu omagi. See aga selleks nüüd.

Seekordse käiguga võin väga rahul olla. Tööde suhtes. Isegi väga. Kui porgandid peedid sai üles võetud, kahtlesin väga, rohkemgi veel, kas minu soov, saada peenrad põllumaaks, ikka see aasta võimalikuks saab. Nüüd tahan tänada Hellet, kes jõudumööda sügisel on mul seal peenra vahesid kaevanud. Seda ka seekord, kui muld oli märg ja raske, seega ka töö raskem. Kaevasin kogu maa veel korra läbi ja siin ta siis nüüd on, 5 sammu lai ja 8 sammu pikk, mida uhkuse ja rahulolekuga võib juba põllumaaks nimetada.

Kui nüüd veel õnnestuks sõnnik ka peale saada! Uurin asja. Kui muud üle ei jää, eks pean siis koplist kümned kärutäied ise kohale vedama. Hea on mõelda, et tulemas on esimene kevad, kus ei ole vaeva, et hakata kõigepealt söötis maad üles kaevama, vaid saad rahus tegeleda külvamisega. Rehaga peenrad valmis ja mis veel peamine, et on ka maad kuhu külvata. Mitte, et hambad ristis kaevad maad ja siis üritad kõik oma seemned sinna väikesele lapile ära mahutada.

Vaarikad said lõigatud, rohitud ja kõvasti lehti alla toodud. Ikka rammuks.

Teine suur töö, mis tehtud sai, oli küttepuud. Puid lõhutakse küll suvel aga näe, kui suvel selleks aega, jaksu ja mahti ei jagunud, siis oli nüüd küll viimane aeg. Nagu kirjutasin ühes eelnevas postituses, et Tanel saagis eelmine kord jupid valmis aga mul lihtsalt ei jäänud muude toimetusete kõrvalt lõhkumiseks enam aega. Nüüd siis trotsides vihma, sai see tehtud. Kahjuks jah,langes puude tegu päevale, kui sadas terve päeva. Pimedaga sai viimased puud lõhki löödud ja käsikaudu riita laotud. Pärast muidugi olin nii märg, et alguses imestasin, et pluus, jope ja kampsuni all märg, kui aluspüksid ka märjaks osutusid, ei olnudki enam midagi imestada. Aga maal ju hea, ahi köeb, tuba on mõnusalt soe, et mitte nagu linnas, istud pooljahedas korteris, ei raatsi radikaid põhja keerata, sest tead ju, mis üüratu arve siis saad. Ja muide, kirves millega seal tööd teen, on mu vanaisa oma. Nii et ajalugu ja järjepidevus ja kui öelda võib, siis lausa ju reliikvia.

Inimesed enamasti ikka kipuvad halama ja virisema, et oi sügis tuli, vastik külm ja märg ja… Tulin siis ühel päeval mõttele, et issand kui mõnus, ongi sügis käes, tahaks maale! Kütaks ahju, kuulaks kuidas puud praksuvad, paneks villase kampsuni selga, sokid jalga, kiiguks kiiktoolis ja jooks hõõgveini. Akna taga ulub tuul ja krabistab vihma. No kas saab miski veel mõnusam olla?! Ja peaks ütlema, et sügisesed tööd vahelduseks on väga mõnusad. Ei ole ka seda, et linnas pead välja nägema popp, moodne ja noortepärane, vaid paned kihiti pluusid kampsunid selga, villased sokid ja kummikud jalga, müts pähe ja tunne on väga mõnus. Isegi palav hakkab tööd tehes ja nii koorid jälle seljast riideid vähemaks. Ja seda võin ka neile öelda, kes taaskord halavad ja virisevad, et “sügis ja olen haige ja viirused”, siis jah, olin ka selline vähe tõbine, sõin küll iga õhtu küüslauku ja jõin teed mee ja ebaküdoonia-ingveri moosiga(enda tehtud), siis maal ununes küüslauk… piisas vist tegutsemisest värskes õhus päev läbi. Vähemalt ei saa ma hetkel küll millegi üle kurta. Ega ma siin nüüd maailma jälle ei avastanud ju, peaks olema üsna teada tõde, et värske õhk, füüsiline tegevus…. aga mõnele ju lihtalt meeldib rohkem viriseda ja haige olla, kui endale teene teha ja mitte seda olla.

Teine teema on, et ega maal saagi nii väga haige olla. Kujutate ette, et peate loomi ja hommikul saadate neile teate, täna lüpsi ei toimu ja süüa ei saa. Ja kui ei ole surmatõbi, saab ikka ju viinast abi. Ups. Minu ja Mardi talu lemmik on igatahes Herbert. Peale seda puude lõhkumist vihmas, sai tehtud kuum tee lisanditega ja ikka Herbertit. Küll kümned ürdid oma töö teevad. Kraad kindlasti ka. Õnneks pole veel surmatõbi olnud, kuigi mis seal salata, eks ole mindki külmetus kimbutanud.

Üks mõnus töö on sügisel veel. Muru niitmine, kui lehed on langenud. See oleks nagu “2in1” .Muru saab niidetud, lisaks hakib lehed ka ära, tuleb  huumuse lisa ja riisuda ei ole ka vaja. Aga ega ma siingi vist maailma ei avastanud aga noh, enda jaoks niiöelda küll, vähemalt avastamis rõõm oli tore.

Kummitab endiselt. Vähemalt Hellel. Üks öö kuulen kõrval kambrist kisa – “Ivar tule siia, aja ta ära, ta on keset tuba” ja peksab mulle  vastu seina. Hommikul väidab, et jälle see sama suur loom. Peaks meenutama, mida rääkis mulle vaimudest Ulvi, et miks nad mõnda inimest seal kummitavad… ja mind kaitsevad. Aga seda tahaks küll näha, kui mõni seal veel öösel õnne ja käima peale saab. Ok, vaimudega ei naljatleta.

Külatee on täiesti käest ära. Kui naabriteni tuleb veel enamvähem kruusatee, siis minuni edasi lausa muldtee. Hobuste kasvataja sõidab pidevalt seal traktoriga, nii et tee on auke täis, nüüd olid naabrid seal veel mulda vedanud, kogu tee oli suuri traktori roopa jälgi täis, kõrvalt heinamaa, mida järjepidavalt niitnud olen, samuti. Nii et ega kuiva jalaga sealt sopast enam läbi ei pääse. Tegin naabritega juttu, et mis teest saab. Ega nad päris aru vist ei saanud, millele vihjasin või ei tahtnud saada, igatahes öeldi, et tuleb vallalt paluda uut teed siia. Võtsin siis kätte ja helistasin valda. Kahjuks ei tea, kellega rääkisin aga see ametnik on küll kiitust väärt. Kohe teadis mis teest juttu, kes seal elavad. Ütles, et oli alles sinna kanti sattunud, et oma suureks üllatuseks avastas, mis olukord seal on. Et miks külavanem ei ole sellest teada andnud. Aga tuleb välja, et meil ei olegi külavanemat! Uus tee pidi aga kohe tugeva kindlaga järgmise aasta plaanis nüüd olema. Helistasin naabrinaisele ka ja rääkisin loo ära, et valda helistasin. Info pere siseselt levis kiiresti. Naabripoiss helistas varsti tagasi. Jutu see küsis, et kas olen siia registreeritud? Mh, no jah, ega külavanem vist ei pea olema inimene, kes paberite järgi koha peal elab, vaid inimene, kes ka asju ajaks. Aga see on mõte küll, et võiks rahva kokku kutsuda…

Kui nüüd olla positiivne, et sügis ei ole hooaja lõpetamine vaid juba uue alustamine, osata näha sügisese looduse ilu, kogu külma ja märja kõrval…. vaatame postituse pealkirja – sügise võlu ja mõnu. Ja elu ongi ilus, ka sügisel! Ja sööge küüslauku! Nagu ütles mu ühe sõbranna ema -“seks ja küüslauk vaheldumisi ja saate igast tõvest jagu! “