Sellega vist ei üllata enam kedagi, et mine Tallinnast ükskõik kuhu ja elu mekib hoopis teisiti. Ja mida rohkem metsa ja omaette, seda kenamani. Ja kui boonuseks veel tore naabripere ka, siis….

Nii et ei saa ka seekord üle ja ümber neist. Alustame siis sellest talu sildist. Eelmine kord tuli naabrite vanim perepoeg ja küsis, et kas ma talusilti ei taha, et tema tegi vanamehele ja ees naabritele kah. Mõtlesin küll, et no ei tea, mul ju väravad tellitud, plaan oli väravapostile talu nimi teha aga kui naabri tehtud silti nägin, muidugi tahtsin endale ka seda! Ja nii seekord see mulle toodi. Passis ilusti adra kurgede otsa. Täitsa uhke värk peaks ütema. Kui nüüd veel fantaseerida need väravad ka sinna kõrvale…. uhhh, anna kannatust mulle oodata!

Plaanisin pikalt ette seekordset minemist, et lehti riisuda, sõnnikut ehk vedada jne. Pealinna ilm aga tundus hirmutav, et lehtede riisumise asemel lähen sinna hoopis lund rookima. Õnneks aga oli saarel muru roheline.

Kuna töögraafik mul mugav ja osaliselt oma teha ja mitme korra tulemusena kinnitust saanud, et bussiga on ka täiesti võimalik liigelda, nii me Hellega Saare poole teele asusime laupäeva hommik. Naabrinaine kenasti vastas, käisime toidupoes ja K-Rautas. Hiirtele igaksjuhuks mürgi lisa, noortele viljapuudele kaitseks asju, Hellele reha riisumiseks. Naabrinaine viis meid ka ühte angaari, kus ka kõike selliseid aiandus asja müüakse. Angaari asukohast ei olnud mul aimugi.” Hinnad seal soodsamad ja kenad müüjad seal.” rääkis naabrinaine, miks tema seal just käib. Ja tõesti, väga toredad ja abivalmis müüjad olid. Käisin seal teine kordki, kui Kuressarde asja oli ükspäev. Sellel päeval soetasin endale sepisest koputi.

Koputi sai juba ka oma ülesannet täita. Nimelt käis mul elektrik. Lubas tulla hommikul kell üheksa aga tema oli ukse taga juba 8.30 ja muidugi oli tal hea endast märku anda koputiga koputades.

Koputi plaan ja tahe oli mul juba ammu aga ei ole jäänud silma sellist, mida oleks raatsinud osta. Selle kuju aga sümpatiseeris mind kohe. Siit tuli ka mõte, et peaks endale talumärgi tegema.

Suve lõpus imestasin aina, et näe, sead pole hoovis käinudki. Sügisel aga näitasid nad mulle oma olemasolu kohe, kõik maasika peenrad olid pahupidi. Sai siin blogiski neid kirutud. Nüüd kättemaksuks olid nad mu terve hoovi üles tõngunud. Ikka roosipõõsad ja okaspuud, muru, maasikad, vaarikad, viljapuud, lillepeenrad. prrrr.

Armsad kallid notsud! Saadan teile armastust ja andestan teie pahateod. Järgmine kord olete oodatud Mardile jälle…. aga siis juba maitsva praena.

Helistasin Saare Jahimeeste Setsi, naabrinaine lubas kellegi oma tuttavaga rääkida. No tõesti, tulge pidage jahti. Koprad langetavad ka jõe ääres puid, kitsigi kindlasti ülearu. Eelmine talv näriti uus õunapuu okstest lagedaks. Naabrimees kurtis ka, et kasvata neli aastaid puid aga näe, suuremaks ei kasva kuidagi. Et tuleb midagi ettevõtta. Lisaks tüvekaitsmetele ostsin võrku, mis mõeldud küll lindude eest marja kaitseks aga usun,e t ega kits sealt ka oksale juude pääse.

Nii et pool aega kulus mul sigade pahanduste likvideerimisele. Ega see just kõige kergem ei olnud. Muld on praegu ju täiesti tihke muda. Rehasse jääb kinni, tallates jääb kummiku alla kinni. Aga noh, natukese sai olukorra paremaks ikka.  Lillepeenrad ka  taastatud,närbunud taimed lõigatud.Loodetavasti on enamus tulbi ja nartsissi sibulad ikka alles. Lisaks sai pandud krookuseid. Eks muru suurem silumine ole kevadel ees.

Võib vaielda ju, kas lehti on parem riisuda sügisel või kevadel, et kevadeks kõduneb osa kompostiks. Et ega kõike jõuagi riisuda aga vaarikad tahtsid alla komposti saada, samuti hekk. Et miks mitte siis sissesõidu tee ja äärne puhtaks riisuda. Lisaks veel kenam vaadata kah, on ikka näha, et elu käib ja koht elab. Mis kompostist ülejäi, see läks veel niiöelda maaparanduseks. Ja eks kevadel jõuab ülejäänud lehed riisuda.

Viimati hakkasin mõtlema, et linnas olen elanud, siin vanavanemate korteris üle 10 aasta, vanemad elanikud mäletavad mind ajast, kui täitsa titt veel olin. Naabreid on majas hulgi, rääkimata veel naabermajade naabritest. Aga kõigiga parimal juhul teretad, mõnega vahel harva räägid natuke juttu. Aga enamus inimesed uhavad üksteisest tigedate nägudega mööda. Ja saarel on küla kenasi naabreid täis, rääkimata oma päris naaberrahvast. Esimene päev algas, kui naabripoiss jooksis ja tõi kausi värskeid vürtsikilusi. Õhtul käisime naabrite juures teed joomas, võtsime külakostiks kangemat kraami kaasa. Lahkusin sealt 3 liitrise ise tehtud hapukapsaga. Järgmisel päeval naabrinaine mul maja ees, ise tehtud kook kaasas, salat, hapukurgi purk. Ma sain vähemalt hapukapsa suppi kaasa anda. Kui nüüd minu supi tegemisest rääkida, siis ega mul ei õnnestugi seda kunagi vähem teha, kui terve suur poti täis. Seekord tegin veel lambakondist improvisatsioon  suppi. Purustatud tomatid, oad, seened, basiilik. Ja nagu ikka, osa suppi topsikusse ja naabrimehele. Tolik kiitis küll, et alati nii kenad supid mul. Ja nii me elu seal naabritega kulgeb. Nemad hoiavad ikka Mardil ka silma peal ja naljakas, ise hommikul ärkad, vaatad ikka kohe naabrite poole, et kas ikka juba toimetavad.

Eriti kena oli veel see, et kui käisime viimane päev Tolikuga hävasti jätmas, olid viimased sõnad – “Helista siis ikka ka vahel!”

Nii et on ikka küll, tõesti täiesti teistmoodi hingamine, olemine ja näe, isegi suhtlemine. Naabritega.

Pimedus saabub varakult. Natukene piinlikusega pean tunnistama, et pikal õhtul oleks võinud ju tubaseid toimetusi teha aga kuidagi nii kena ja mönus olemine oli. Lihtsalt olla. Puud praksuvad pliidi all, küünal põleb, istud lambanahal ja mekid hõõgveini.

Mõni pani ehk tähele ja ehk mõjus mõnes kontesktis isegi võõrana, mu korrutamine sõnaga “kena”. Mõni ehk tõesti loodab leida poest noored ilusad näitiskud, kui öeldakse kenad müüjad…

Igatahes üks väärt ja kaunis sõna!