Väike meenutus ja võrdlus, mis vahepeal tehtud ja selle korra töödega näeb välja nii nagu ta näeb. Aga kõigest lähemalt.

Kui üle Eesti oli suur talgu päev ja mõnel pool lausa päevad ja nädal, siis ega Mardilgi käed rüppes ei istutud. Nii et, tegime meiegi ära!

Jüripäeval, kui kohale jõudmis seiklused  läbi olid, jõudsin õhtul maja tagust riisuda. Laupäeva hommikul olid kasvuhoone ehitajad kohal. Tundub ju natuke uskumatu, et on olemas häid inimesi, kes lihtsalt tulevad ja aitavad ja teevad suure asja ära. Jumal hoidku, ma ei mõelnud kasvuhoone suurust nüüd. Mina sain samal ajal oma riisutud sodi ära tassida, alustada kaevutee juures lillepeenra suurendamist. Natunatukesekene ka Taidusel ja Eerol abiks olla.

Taidusele ja Eerole sai  “porno” sauna näidatud, loodan väga, et nende abiga hoonest veel asja saab. Samuti lubas Eero, et laastukatus on käkitegu, tema seda pannud, miks ka mitte mulle tulla panema. On mis suunas mõelda ja tegutseda, küllap töötasuski kokkuleppele saame.

Päevad lähevad, enam ei mäleta, mida millal ja kui kaua tehtud sai. Lugemsieks nüüd pudru ja kapsad teile. Pühapäeval tuli igatahes Tanel mu loomadega.

Kaua istutate teie viit pojengi? Minul võttis see aega pea kaks päeva. Põhjus lihtne. Otsustasin oma uued puispojengid istutada kiviaia vahelisele aiateele. Kaevad maad, nagu enamus kohtades ikka, kivi kivi küljes kinni. Õnneks kiviaed kohe käe ulatsues, on kuhu panna. Kiviaed aga mõnest kohast varisenud, ennem kui sinna kive juurde panna, vaja seda lappida. Samas olin ennem seda alustanud maja ees oleva peenra suurendamist ja ümbertegemist. Seal oli plaanitud ka kemmergutee suurendamine, kuna lillepeenrad ju suurenevad. Tanel selle projekti meistriks sai ja hakkas. Kuna aga iga meister enamasti vajab ka abitöölist, kelleks saada oli ainus võimalus minul, vedasin vahepeal kärude viisi kive ja mättaid, mulda ära.

Taaskasutus mulle maal meeldib. Kivid muidugi kiviaeda, mättad ja muld läks maatäiteks. Osa aukudesse, mis sead sügisel tegid, osa lihtsalt lohkude täiteks, osa mättaid kasvuhoone äärde, et alt, maapinna ja kasvuhoone vahest tuul ja külm sisse ei pääseks. Ja nii ma saingi oma viis pojengi maha teisepäeva õhtuks.

Nagu ikka, tekitab maal iga asi ja tegemine lisatööd. Samas ka mõni töö kulmineerub ootamatult hea uue lahenduse ja tulemusega. Hüppan nüüd korraks viimasesse päeva. Tanel sai ühe projekti meistriks veel. Jätkas ühe rehemüüri ülesladumist. Olen siin kirjutanud, et tahan kolm rehemüüri ülesladuda, et tekiks visuaalne efekt, kunagisest kogu rehemaja suurusest ja uhkusest. Ja mine sa tea, kunagi ehk kui rikkaks saan, seda siis materjaalselt, ehitan rehealuse veel üles. Nüüd  on kaks müüri püsti, kolmas ootab veel tegemist. Neljandat jääb sümobliseerima lillepeenar. Minul oli suures peenarde tegemisest ja ümbertegemisest terve vanni täis iiriseid üle, mis kuidagi veel kohta ei olnud leidnud. Ja kas ei ole ilusamat kohta iiristele, kui müüri esine?

Tagasi. Taimed. Et siis viis puispojengi. Neli ostsin Tallinnast, lisaks erinevaid okaspuid. Tekkis mõte, et maja ees oleva peenra võiks kujundada okaspuudega, oleks aastaringselt rohelisust ja ilu. Lisaks sai varakevadel tellitud netist hunnik taimi. Aitäh Taidusele, kes need mulle kõik kohale tõi. Lisaks kui Kuressaares käisime vahepeal, ei saanud  ma ilma,  tuli veel juurde osta. Nii sain oma punasele, valgele, roosale, lillale lisaks veel kollase puispojengi.

Teatrist ostis üks baleriin endale soodsa hinnaga briti lühikarvalise kassi. Keegi oli virisenud, et “issand, ostad nii kalli kassi endale!” Näed, ma viisin selle sama nejlatuhande eest taimi maale. Ja see sama, kes virises, ostab endale kindlasti mingid mõtetud firma teksad, kus tobedad litrid ja tikandid peal, sama raha eest ja on õnnelik.  Nii et igaleühele oma.

Pojenge on mul nüüd kokku 18. Helle, kes kesknädalal kohale jõudis, tõi Hiiumaalt oma aiast veel kaks juurde. Nende pojengidega aga ka nii, et osasid olen sunnitud juba ümberistutama, vaatamata sellele, et pojeng ei taha väga segamist. Aia arenedes ja suurenedes, tuleb ikka õigem koht lõpuks. Aga vähemalt pooled on nüüd seal, milles ma olen kindel, kuhu nad ka jäävad. Nii et jääme ootama seda õite ilu!

Nüüd lõpuks siis tagasi Taneli laotud tee ja peenra juurde. Kui peenar hakkas ka oma uut suurust saavutama, tekkis meil arutelu, et kas ja kust teha ka tee maja eest kemmergu teeni. Kas peenra tagant räästa alt või peenra eest. Tulemus on siin.

Tulemus koos istutatud taimedega Paras peavalu oli see taimede paigutamine. Eks siis suvel ole näha, kui professionaalne ma selles olin. Ega mul need asjad käi nii, et istun maha, võtan aiandusraamatu ette, koostan aiaplaane, rohkem ikka kõik nii loomulikust intelligentsist.

Kuldaväärt. Selle aasta talv oli lumerohke. Hobused said koplis vähe ringi liikuda. Sõid aga heina ühe koha peal ja…. Nüüd mine koplisse, kühvelda labidaga  käru täis, seda koha pealt liigutamata. Nii sai seda väärt kraami veetud kärude viisi maasikatele, vaarikatele, marjapõõsastele, noortele viljapuudele, lillepeenardesse, kõrvitsa kompostihunnik poole suuremaks tehtud. Valik ka hea, võtad puhast kõdusõnnikut, mis näeb välja nagu saepuru või siis head heinaga segunenud sõnnikut. Viimane läks eriti hästi kaubaks kasvuhoonesse. Korraks tekkis juba hirm, et ei tea, ega ometi Heino ei plaani seda koplis kokku kraapida ja maha müüa? Kui koorma täis maksab 4oo.- krooni, no siis koorma täit ma küll ei jaksanud ära vedada vist. Kuigi oma sünnipäeval kulus sõnniku veoks küll puhtalt kuus tundi. Viimasel päeval käis Heino külas, just koplist tulnud. Küsisn, “et kas käisid ülevaatamas, palju ma head kraami ära vedasin?” Heino aga osutus kopli teise otsa -“seal on hea sõnnik, mine too aga juurde! ”

Et jah, vahepeal jäi nädala sisse ka sünnipäev. Esimene sünnipäev vist, mis mul möödus nii tagasihoidlikult. Aga ka kolmekesi on tore ja ega volbrilõke tegemata jäänud, samuti grill ja kartulisalat, joogimärjukesest rääkimata.

Linda Linda. Elmari raadiost sain sain sünnipäevaõnnitluse ka, koos tellitud looga. Otse eetris oli Helle.

Ema muidugi naeris, et ei osanud tema 38 aastat tagasi ettekujutada, et tema poeg oma sünnipäeval sitta veab. Aga see pidavat rikkust tooma. Taimedele kohe kindlasti ju!

Seltsidaam-töösaatja. Nii mõnigi teab ehk, et peale kohalikke valimisi olin ma Savisaare reklaaminägu. Nii kui Savisaarest kanal kahest  uudis oli, tantsis Ivar ikka taustaks can-cani. Nüüd sooviksin olla tema nõunik. Reisisaatjad meil on juba, nüüd pakuksin siis oma kogemusest talle seltsidaam-töösaatjat. Näiteks teete päev läbi üksluiset tööd, näiteks veate koplist sõnnikut, vahemaa edasi-tagasi on suht pikk ka, teil on ju igav? Et siis jah, eriti vanemale üksikuks jäänud talumehele oleks selline saatja rõõmuks. Eriti kui veidi rohkem haritud daam ka  juhtub olema, on millest juttu puhuda, hoiab meeldivalt käevangust. Samas oleks daamile ju ka igati kasulik, teeks justkui kepikõndi, kalorid kaovad, säär muutub siredamaks, ahter vähemaks, värske õhk…. Nii siis Helle peale minu sünnipäeva tähistamist peenra tegemisest eemale viilis.

Päev ennem seda leppisime kokku, et mina teen siva maasika, laukude ja maitsetaimede peenra korda ja lähen Hellele maja taha köögivilja peenra tegemisele appi. Uskumatu või mitte, mul läks oma peenardega terve päev. Rohimine, kobestamine, sigade pahanduste likvideerimine, sõnnikuvedu, nii see päev läks. Ja Hellel üksi maja taga tegutsedes. Vabandust vabandust.

Viimasel päeval, nui neljaks, tuli köögivilja maaga ühelepoole saada. Ja saime ka. Oli küll plaan osa seemneid maha panna, kuid kuna muld osutus kohati veel raskeks ja niiskeks ja ühtlene kobestamine käis ülejõu, loobusime sellest. Nädalapärast jälle maale minek, küll siis seemned mulda saab. Kuid maa sai kaevatud, peenrad valmis.

Mure oli, kuidas kasvuhoonesse muld sisse saada.  Läksin “moodsa ja mugava” põllumehe teed. Ajalehed alla, koplist head kraami sisse aga kust mulda saada? Tanel tuli heale mõttele, toome metsast. Ja tõesti, kas saab paremat mulda tahtagi, kui aastakümnete lehekõdust tekkinud ilus must muld, pealgi ilma igasugu umbrohu ja selle juurteta. Nii et seda me ei osanud küll ettekujutada, et ühe korraga saan kasvuhoone mulda täis. Pealgi, kohti, mis mulda vajavad, leidub veelgi.

Viimasel ajal on vist väga moodi läinud see “moodsa ja mugava” põllumehe moodi peenraid teha. Lugesin viimati isegi lihtsalt põhu sees kasvatavast juurviljast. No jah, mis ma oskan öelda, endal ei kujutaks küll seal põhuhunnikuid mööda maad laiali, juurvili sees kasvamas. Pealgi olen veel see õnnelik laps, kes on ära näinud, kuidas põllutöid tehti hobuse ja labidaga ja mis seal salata, vaatamata sellele, et see kaevamine tundub vahel tüütu ja väsitav, kuid ei ole ilusamat vaatepilti, kui korralikult kaevatud ja hooldatud peenrad. Pealegi lugesin just täna artiklit, kus oli niiöelda edetabel, kus kasvavad kõige maitsvamad tomatid. Ikka mustas mullas. Järgnes turvas ja siis….Nii et mina jään musta mulla juurde. Sõnnikut lisaks. Kuigi jah, tunnistan, et see ajalehe nipp on väga nutikas ja vahel ka möödapääsmatu. Niimoodi sai rajatud ka viimane iiriste peenar. Miski ei sundinud mind kaevama rehealuse kivist ja savist maad….

Üks õhtu sai metsas käidud ja üksteist kuusekest toodud. Rohkem lihtsalt autosse ei mahtunud. Kuused ikka selleks, et natuke varju sada, natuke vaheldust saarepuudele ja selge see, et kuusk on kohe selline puu, mis ühe õige Eesti talu juures ju peab olema. Ja kui siiani ei ole seda Mardil olnud, siis nüüd sai algust tehtud.  Tegelt valetan. Kaks kuusekest on juba ju olemas. Üks, mille seenelt kaasatõin ükskord ja teine, mille Järvamaa rabast eelmine suvi tõin.

Peremees. Mardi taluga on mul kaks tähtpäeva. 15.08, kui eismest korda Mardile peremehena tegutsema läksin ja 2.05, päev millal sai sõlmitud lõplik ostu-müügileping.

Mul oli au tantsida Mai Murdmaa balletis “Kratt” üht peaosadest, peremeest. Nüüd tabasin end mõttest, et huvitav, kas see oli mu selle tee algus? Kas vajaksin ja kus kohast ma saaks omale oma krati? Kui balletis saab peremehele saatuslikuks tema ahnus ja tema oma kratt kägistab ta surnuks, siis reaalses elus ma kindlasti ei ole kohe ahne, kuigi seda pada selle kõlisevaga oleks ju nii hädasti vaja.

Tutvust sai tehtud veel ühe küla perega. Käisid mul aia taga jalutamas soomlased, kes ühte talu peavad. Ja üllatus üllatus, loevad minu seda samust blogi. Kuna oli just sõnniku vedu käsil, ei osanud kohe viisakas olla ja neid kohvile kutsuda. Õnneks nii palju ikka taipasin öelda, et kohtume suve jooksul.

Tööd tehtud, asjad korda pandud, ilus päikesepaisteline õhtu. Kas tõesti peab nüüd ära sõitma? Just siis kui kõik suured tööd said läbi ja kõik nii ilus ja korras on?!

Jah, suur töö sai jälle tehtud, õnneks tööd, mida uuesti tegema ei pea ju. Vähemalt mitte nii pea. Kuid ees ootavad uued… korraks tabasin end jälle mõttelt, et milleks mulle seda kõike vaja? Et kui väga vaja, kas ei võiks olla lihtsalt maja metsa sees, lebotada seal, kuulata linnulaulu…. aga küll on hea, kui üks suur asi valmis saab! Tõeline nauding.

Tänulik oma abilistele! Tegime ära!

Ootama jäädes…. uusi naudinguid.