Ma olen ikka mõelnud, et elame me kõik kevadet ja suve oodates ja kogu pika talve elame selle nimel kuidagi üle. Ja kui see kevad käes, oleme nagu kevadised vasikad, kes ikka aasta aastalt ja ikka uuesti ja uuesti kõige selle ilusa ja justkui ime üle imestame. Nagu kaotaksime vahepeal teadmise ja usu, et kevad olemas onja siiski tuleb. Ja kõik siiski tärkab taas ja roheliskes läheb ja… Kuigi jah, peale kahte viimast talve on paljud vist tõesti arvanud, et mine sa tea….
Igaljuhul, kena, kena, Mardil on kena! Kui nüüd üks väike pildike seda edasi annab. Loodetavasti.
