Ma olen ikka mõelnud, et elame me kõik kevadet ja suve oodates ja kogu pika talve elame selle nimel kuidagi üle. Ja kui see kevad käes, oleme nagu kevadised vasikad, kes ikka aasta aastalt ja ikka uuesti ja uuesti kõige selle ilusa ja justkui ime üle imestame. Nagu kaotaksime vahepeal teadmise ja usu, et kevad olemas onja  siiski tuleb. Ja kõik siiski tärkab taas ja roheliskes läheb ja… Kuigi jah, peale kahte viimast talve on paljud vist tõesti arvanud, et mine sa tea….

Igaljuhul, kena, kena, Mardil on kena! Kui nüüd üks väike pildike seda edasi annab. Loodetavasti.

Kevad tähendab talumehele teadagi mida. Mind täitsa huvitab, teie kes ka põldu harite ja juurvilja kasvatate, kaua teil läheb aega harimisest külvini? Minul oli selleks aega  üks päev.

Ma arvan ja ma ei hakka enam teid tüütama teemaga, kuidas ma Mardile sain ja mitu looma kaasas oli jne. Nii et harimisest ja külvist siis. Hommikul alustasin hargiga läbikaevamist ja rohimist, vastu pimedat lõpetasin. Aina õhta poole, maja ette puhkepausile minnes, selga vähem sirgeks sain. Aga põld sai kaevatud, peenrad tehtud ja esimesed seemend ka maha. Sibulad pistsin mulda juba pimedas.

Kena kohe vaadata. Vahepalaks ütleks, et endiselt olen veendunud, et minust ei saa põhus aedvilja kasvatajat. Lihtsuses peitub ilu ja võlu. Valu ja stress ununeb kiirelt. Stress ehk sellest, et sul on kõigest üks päev aega ja elu eest kaevad ja rohid ja kaevad ja rohid ja sa pead lihtsalt valmis saama, sest teist päeva sul enam ju ei ole. Seega on ju haritud maad kena vaadata! Kes ütles, et kena peab olema? Mina. Ja pealegi, nii oli esivanemate ajal ja on ka nüüd. Põrgu need põhupeenrad! Mardil. Natuke ebaaus tundub ja kadedaks teeb ka muidugi, inimesed kes elavad maal, nad saavad seda kõike teha rahu ja mõnuga… Ja mitte ainult maad harida, vaid üleüldse, kõigi tööde ja tegemistega. Naabrid ütlevad ikka, et teha on nii palju ja tööd ei lõppe kunagi. Jah, ma tean seda isegi. Vahel taban end tundelt, et kas mul on seda ikka kõike vaja…. Aga kurat, küll on ikka hea küll, kui asjad tehtud saab. Õnneks on mul veel aega…. kõikide muude asjadega.

Et siis pimedas sai mulda veel sibulad. Valged, punased ja salatisibul. Ennem veel hernes ja uba. Hommikul tuli varem tõusta, et kõik ikka mulda saaks, ennem kui lahkuda tuli. Porgand, peet, kaspas, lillkapsas, kaalikas. Muidugi till, salat, redis. Kasvuhoonesse ettekasvatamiseks suvekõrvits ja kõrvits. Katset teen see aasta ka kartuliga.

Et nüüd muljet ei jääks, et ma seal hullunult üksi kaevasin ja külvasin, siis sel ajal kui ma põldu kaevasin, tegi Tanel korda maasikapeenrad ja jõudis muru niita ja mullegi õhtul appi tulla. Aitäh! Üksi ei jõuaks ikka üldse midagi. Vähemalt mitte ühe päevaga.

Infoks nüüd selle pidli kohta, et see suvi kaob lõpuks ka see viimane muru lapike sealt keskelt. Hea põhjus on selleks, et maasika peenraid tuleb uuendada. Uhke värk ikka! Alustasin heinamaale väikeste peenarde kaevamisega kunagi ja nüüd sirgub sellest täiesti arvestatav asi välja juba.

On teemasi, millest ei saa üle ja ümber. Ikka naabrid. Sain toreda ja armsa üllatuse osaliseks! Sooviti õnne ja puha. Sünnipäevaks ja nüüd mul on oma kapsariiv. Ja vahuveini maitsesime ka hea ära. Aitäh! See oli tõesti armas.

Naabrite vanim perepoeg tegi liha suitsetamise tünni. Oli vist tünn, kuidas Tolik seda nimetas. Marko, kui Sa nüüd siin mu juttu loed, siis me Su isaga panime asja paika. Kaido tegi tünni, isa teeb ahju juurde ja suitsetab liha. Mina panin sigadele ja mitte ainult loomulikult, peibutuseks kartuli maha. Sina võta nüüd püss, Mardil lauda lakas hea vahti pidada, me kõik tahame liha!

Taimed. Et püüan hoida traditsiooni, et igakord midagi uut. Nii sai majaotsa ebaküpressidele lisa kolm kadakat.

Aga oli vähe, tööd palju ja ütleme, olen rahul. Oluline sai tehtud. Ja nii ma siis oma kange ja valusa kehaga, lisaks päikesest põlenud seljale, Mardilt lahkuma pidin. Õhtul ootas Rahvusooper “Estonia” ja ballett “Manon”, kus mul au mängida kurtisanide klienti. Sellist natuke eakamat. Nii et mu keha seisukord sobis selleks ideaalselt. Talupoeg Eestimaa põllult otse Pariisi kõrgklassi ja lõbumajja. C`est la vie! Je l`aime!