Et siis jah, mina enam ei rahasta Tallinna TV-d ja muud jama, mis pealinnas Keskerakondlik linnavalitsus korraldab. Seda juba eelmise aasta lõpust. Täitsa hea on tunda end peaaegu saarlasena ja väikseks abiks ju minu maksudki koduvallale. Praami pilet ka puhta nimeline. Uhke värk!  Ja et end saaralsena paremini tunda ja eluga kursis olla, käib mul Tallinna koju ka” Saarte Hääl”

Minek oli varakult planeeritud, tuleku ja mineku päevad ja 3 täis “tööpäeva”. Kuigi peale seda lumejama, mis siin aprilli alguses pihta hakkas, olin valmis ka juba loobuma. Kuid mõtlesin siiski, et kui muud ei saa teha, siis metsatööd mul seal pooleli küllaga. Abiks seegi ju.

Mida rohkem sõites saarteni jõudma hakkasin, seda vähemaks jäi lund ja kohapeal oli üllatus väga meeldiv! Vaatamata sellele, et naabrinaise sõnul pidi meie kant saarel kõige külmem koht olema. Õitsesid lilled, laulsid linnud, kured olid kohal… Mina suutsin erinevalt koerast oma emotsioone valitseda aga Tacoma oli küll täitsa pöörane. Ta  tunnetab alati  seda vabadust sealt, võtab siis sellised tuurid üles ja kimab ringiratast mööda hoovi ringi.

Aknad lahti, maja tuulduma, pliidi alla tuli ja äärmiselt kena oli maja ees päikest nautida.

Esimesel “tööpäeval” sain korda maja ees olevad lilleeenrad, hoovi riisutud. Ilm oli äärmiselt kena ja kevadine. Õhtul sai selle aasta esimesed külalisedki võõrustatud.

Teine päev. Sügisene, päev läbi sajab vihma ja oh, kuidas ma vihkan seda saarepuud! Sügisel sai kõik kiviaiaäärne ja tee riisutud ja nüüd oli jälle oksi paksult täis. Ja nii ma seal vihmas mässasin, ise märg ja porine. Rehavars käis läbimärgade ja poriste kinnaste vahel ringiratast, käruratta kumm läks aina tühjaks, nii et käru olin sunnitud ka tagavedama seal poris, mitte inimese moodi lükkama aga tehtud sai see  töö. Peaaegu. Kiviaia teel jäid hunnikud ootama järgmist päeva.

Ja järgmine hommik….

Masendav! Eks natuke ilu oli ka selles ilmas, iseasi, kas pidi see just aprillis nüüd olema. Õitsev lumeroos lumes.

Kuna ma olin valmis, et mind ees vaid lumi ja metsatöö ootabki, siis polnudki muud, kui saag kätte ja tööle. Kõigepealt tegin ära ühe mahakukkunud puu. Nii et alustus uuteks küttepuudeks on olemas.

Ja siis maja taha metsaäärde, kus pooleliolev töö ootas. Eks see pooleliolev läheb ja jääb aastast aastasse. Korra tekkis küll mõte, et kergem oleks see mets põlema panna, saaks sellest risust lahti kergemini. Kui aga mööda metsaäärt minna, iga aastaga aina metsa sissepoole, ehk saab veel sellest asja kunagi. Maipühadeks sai 2 lõket valmis. Loomulikult ja loodetavasti maipühade ajal saab mõne veelgi juurde.

Kalendris oli kevad, väljas talv, siis toas lendasid suviselt liblikad.

Ja kui toast rääkida, siis…. vanasti oli kombeks, et telekale pandi päevaks kate ette. Vanasti… mhhh, päris vanasti muidugi ei olnudki telekaid aga… Nii püüan ka mina seda kommet järgida. Lihtsalt armas ju. Ja telekele heegeldas uue katte kulla ema.

Kui oli ilm kevadine, sügisene ja talvine, oleks loogika järgi pidanud olema viimane päev juba suvine. Suvest oli asi küll kaugel, kuid päike säras siiski soojendavalt ja lumi sulas hoogsalt. Ja järgmine kord on Mardil päike veelgi soojem ja suvele päevad ka lähemal! Seniks sulatake aga lund!