Tulin vahepeal Tallinna blogi kirjutama, ega kohapeal pole selleks mahti. Nii et, kes teab, millal järgmine jutt nüüd tuleb, kui Mardile pikaks tagasi lähen. 🙂

Aga tervitan teid kõiki head inimesed, Mardi talu lillekimbuga, eriti aga Tiiat Hiiumaalt.

Vahel ikka põen, et ei ole mul teile midagi jagada, ei ehita ja renoveeri ma miskit, ähin ja ohin oma niitmisest ja muust. Sain Hiiumaalt Tiialt armsa kirja, kus muuhulgas ka ütleb, et Mardi talu ajaraamat on juba paar aastat olnud talle suvel inspiratsiooniks ja talvekuudel lohutuseks. On öeldu mullegi toeks, et ikka edasi tegutseda… vahel on küll tunne, et kas on mulle seda kõike ikka vaja….

Mis ma siis teile seekord jagan? Alustaks lamba jutuga? Luban, ei sõnagi. Minu lammastest. Nimelt sain ma kogemuse võrra rikkamaks, mida tähendab lammaste tagajaine mööda heinamaid ja metsi. See sama uus talunik meie külas, kellest eelmine kord kirjutasin, jõudis vahepeal võtta kolm lammast. Piisas mulle koeraga talle külla minna, kui hiljem helistab, lambad panid läbi elektrikarjuse. Otsisme neid sel õhtul pimedas, järgmine päevgi. No kus sa oskad neid leida?! Õnneks külas jutud liiguvad, nädal hiljem jõuab kõne minuni, et minge ruttu vaadake, lambaid nähti teisepool küla. Üks pere nägi, rääkis naabrile, too helistas teisele ja lõpuks siis jõudis teade minuni. Tanel oli jaaninädal ka saarel, kolmekesi, Kase peremees Kalle, Tanel ja mina,  mööda heinamaid ja metsi, lambaid otsisime. Igaüks oma suunas. Mingi aeg sattusin metsas Taneliga kokku. Hakkasime otsaga auto juurde tagasi minema, järsku Tanel ütleb “näe!” ja ongi kolm lammast heinamaal. Ja mis te arvate, kui neile “ute-ute” hüüad, et rõõmustavad ja vastujooksevad?! Vastupidi, otse metsa, tihnikusse! Helistasin kohe Kallele, et kima siia, nägime lambaid. Hakkasime otsast pihta mööda metsa minema, igaüks oma suunas. Vähemalt oli see kindlam tunne, et teadsime, et nad siin kusagil nüüd on. Ja siis hüüab Kalle” ruttu siia, nad on siin”. Metsa sees vana talukoht, lambad olid eluhoonesse läinud. No tänu jumalale! Ajasime lambad ühte tuppa, saime köied kaela ja lambad õnnelikult koju.

Kui niitmisest rääkida, siis sain Kallelt laenata trimmerit ja oma metsaaluse korda. Kallel käisime aga üks õhtu puid lappimas. Kolmekesi tööd ja neli tundi. Oli vast abiks, üksi oleks ta kaks päeva neid lappinud. See on tore, kui ühes külas ikka sõbralikud suhted on. Me Kallega ühe vanused mehed, mõlemad uued ja mõlemad pealinna mehed ka, ainsa vahega, et Kalle Saaremaa pealinnast. Nii et ikka saarlane. Mul vähemalt heameel, et mind poolsaarlasekski omaksvõetud.

Jaanipäevast ka. Juba varakult hakkasin ajama, et nii, nüüd teeme külajaanitule sinu juures. Kutsusingi külarahvast kokku, oli süüa ja juua ja minumeelest muidu vahva olemine. Öösel proovisime tema vana sauna ka veel ära, andis kuuma küll. Et viie aastaga mida ma Mardil pole suutnud ära teha, tegin nüüd Kasel ära.

Aga ega Mardigi ilma lõkketa jäänud. Tanel koristas rehealuse müüride vahelt vanad puud ära, mis seal vedelesid, lisaks põletasin lauda eest ära palgihunniku, mis paar aastat tagasi sai metsas mahavõetud. Neid hunnikuid on mul veel siin ja seal, ilmselgelgelt ei jõua ma neid kõiki kõtteks ära teha. Ennem mädanevad kätte veel ära. Ja kuna ilm oli jaheda võitu, saigi õhu soojemaks ja jaanid mõned päevad pikemaks.

Ehk mõni tähelepanelikum lugeja ja piltide vaataja on tähelepannud, et mul pildid suht ühe suuna pealt võetud. Eks igas majapidamises ole kohti, kus on sodi-podi, pudi-padi ja no ei peida neid kõiki silme alt ära. Eriti kui seda kõike oled iga nurga tagant ja metsast puu tagant ja kiviaia tagant ja…… kokkukorjanud. Nüüd siis saan natuke suunda muuta ja näidata pilti rehealusest. Õigemini kohast, kus oli rehealune.

Pildil vasakul oleva lillepeenra kaevasin pikemaks kuni laudani. Käisin vahepeal Lätis, Cesises kassinäitusel. Peatusin linnast natuke väljas, imetoredas hotellis. Seal olid ostad, mida ma pole varem näinud. Suured ja võimsad. Palusin, et kas oleks võimalik natukene saada. Hommik kui lahkusin, anti mulle kaasa tohutu suur põõsas. Lõin selle kolmeks, ette jagasin veel oma madalamat sorti  ja mu meelest tuli väga kena peenrapikendus. Sobib sinna müüri ette ja lauda äärde ideaalselt.

Mis veel? Egas polegi midagi erilist. Taneli abiga said lillepeenrad rohitud. Põllumaa mul nii ilus, et endal kohe hea olla. Kui külalised läbikäisid, küsisid, et kus umbrohi siis on. Ja taimed kasvavad jõudsalt. Nii et suvel ma nälga ei tohiks jääda. Muru muidugi niidetud, nii nagu alati. Kuidas teisiti, kuigi üks külast imestas “et me siin alati vaatame, et linnapoiss ja käid siin niitmas” Oma kodu peab ju ikka korras ja ilus olema!

Viimasel päeval saime kurkitele lavatsi valmis. Tanel lõi lauad kokku, vedasime koplist sõnnikut, metsa alt mulda, kurkidele veel sõnnikut peale, et nad ikka kena nänni saaks. Asetseb see nüüd kasvuhoone kõrval, ühel joonel. Hakata uut põldu kaevama, sest vanale tuli kasvuhoone ette, oleks suurem töö olnud ja nagu ema ütles, “on sul vaja siis kogu mõisa sööta, et aina maad juurde kaevad”! Kui ma järgmine kevad arvan, et on vaja ja tuleb tahtmine ja vajadus kaevata, eks siis kaevan, see aasta aga see lavats väga hea ja kena ka.

Selle “kas on vaja kogu mõisa sööta” peale tuligi mul mõte, et miks see eestlane nii tubli ja töökas on. Äkki saamegi emapiimaga selle juba kaasa “et on vaja kogu mõis sööta”?!

Ja oojaaa, esimesed maasikad sain. Suured ja magusad, vaatamata sellele, et maasikad olnud see aasta suht vaeslapse rollis, harimise kohapealt.

Mind hariti koolis aga nii, et jutul peab olema algus ja lõpp ja omavahel kenasti kõik seotud olema ja kokku sobima. Alguses olid lilled, lõpetame siis ka lilledega. Ja olgu teie elu ka, ikka nagu lill!