“Asta! Asta kas Sina?! Metsa Hilda siin! ”
Üks naine läheb kepi toel Lansi talu poole, teine tuleb hoovist. Umbusklik nägu, erutus, pisarad, kallistamine, naer, õnn, taaskohtumise rõõm. Selline võimsa vaatepidli ja emotsiooni osaks sain, kui augustikuu üheteiskümnendal päeval kohtusid Torga Hilda ja Lansi Asta. Naised, kel on ühine minevik ja elu Luulupel, naised, kes polnud näinud teineteist üle seitsmekümne aasta.
Ma kevadel kirjutasin, kuidas käisin otsimas Torga talu. Kahjuks suvel pidin tõdema, et see koht mida ma Torgaks pidasin, ei olnudki Torga. Torga jääb hoopis kaugemale, oli teistest taludest kaugemal, läbi metsa. Nüüd on endine talukoht puhta metsa sees. Võtsin kätte ja läksin otsima, väravakoha leidsin, muud kahjuks enam mitte.
