Nii nagu ikka, iga aasta, aastast aastasse, tuleb suve lõpp kuidagi ootamatult ja liiga kiirelt. Meil jääb ainult üle sellega leppida ja halada. Eks ole?! Suve lõpp on ju aga tegelikult nii ilus aeg! Kõik on värviline, täis imeilusaid õisi, rikkalikult saadusi aias, põllul kui ka metsas.

Ja küll on tore, käid kuu aega tagasi metsas, metsa alune sinetab mustikatest, lähed kuu hiljem ja sama metsa alune punetab pohladest. Nii korjasin mina esimest korda elus pohli ja nüüd on jõuludeks oma moos laual olemas. Mõnus!

Ja nii valmisid ka ülejäänud hoidised. Ohjeldamatult vürtsikat suvelõpu kurgisalatit, marineeritud kurgid, letsho, seened… järge ootavad järgmised hoidised, järgmine kord.

Nüüd tahan kogu südamest tänada Rahvusballeti imearmast esibaleriini Eve Andret. Nimelt jäi kevadel mul autoremont pooleli, nii ei olnud mul juunis asja tehnoülevaatusele. Saarelt tagasi linna tulles eelmine kord, lõhkes veel rehv maantel ja tagatipuks varastati numbrimärgid ka linnas ära. Ja nii olingi paanikas, et nädal augusti lõpus maale planeeritud, Tanel võttis ka puhkust et tulla, loomad…. uurisin siit ja sealt, inimestelt, kellelt vähegi võimalik oleks autot võimalik laenuks paluda. Muidugi saan aru, et auto on selline kallis asi ja…. Nii panin suht viimases hädas palve üles facebooki. Ja põhimõtteliselt ainus kes vastas, ja ka lubas oma auto, see oli Eve. Veel kord, suured suured tänud kogu südamest! Usun, et ükski heategu ei jää tasumata!

Kui nüüd heategudest ja tänamisest jutt tuli, siis pean imestama, et millega mina mõned asjad elus ära olen teeninud. Ja muidugi tänan jällegi südamest järgnevaid inimesi!

Suvel potsatas mu mailboxi kiri, kus küsiti minu postiaadressi, et mulle tehakse kingitust. Kaiti Pilk on mulle tuttav läbi selle sama Mardi talu blogi. Kaiti elab Põlvas, Mulgimaal aga kõpitseb üles oma esivanemate talu, mille kohta saab lugeda-vaadata siit. Kaiti käsitööga võib tutvust teha siin. Lisaks ta heegeldab, koob, on teinud küünlaid, seepe, savitööd ja kes teab mida kõike veel.

Ja nüüd siis ehib Mardi talu –

Koha leidis see suurepärane asi, koja uksel, ennem kui õue minna. Et ikka alati oleks teada ja meeldetuletaks, kuidas õnn õuele tuleb! Ja öelge, töö tööks, see on nii kui nii ju imeline aga see on ju vapustav idee, kuidas inimene ei tee lihtsalt ilusat asja vaid sellise ideega! Teades, et ma kasvatan kasse….

Ja lisaks siis kott, millel oli kiri juures, et see on nii tugev,et võib või kive vedada. Lubasin, et kive vedama ei hakka, pudeleid taarapunkti samuti mitte. Kott leidis koha endale mu Muhu kambris. Ja koti sees on veel imeilus heegeldatud laudlina, mis jääb ootama oma õiget kohta. Aitäh Kaiti!

Järgmine tänu läheb Tiina Räni-le. Tiina kirjutas mulle facebooki Mardi talu lehe kaudu, et tema tahab mulle teha kingituse ühe taime näol. Kui mul selle vastu midagi ei ole ja taim mulle sobib. No mis saab mul ühe uue ilusa taime vastu olla! Nüüd siis on Mardi talus uus lill. Hobukastanileheline rodgersia. Pilt ei ole küll minu taimest aga aimu saab, mis mu eesaeda varsti ehib. Aitäh Tiina!

Ja järgmine tänu läheb Hellele. Helle küll selle suve jättis Mardi talu näol vahele aga hinge ja südamega oli ta mu toimetamiste juures kogu aeg. Ja muidugi oli Helle see, kes ei unustanud, et mul oli 15. august väike juubel Mardil. Nii täienes minu lammaste kogu. Aitäh Helle!

Ega rohkem märkimisväärset polegi. Sai igapäevaseid asju tehtud. Herned, oad üles. Kartuli võtsime üles. Rohisin ja kaevasin hargiga maa läbi ka kohe. Ema mul arvas küll, et kas sellesk veel vara ei ole aga no mis vara?!
Korra suurem töö, jupi kaupa tehtud, on päris sügisel korra üle teha, juba palju kergem.

Tanel niitis veel maja esise ära. Katuse tegi samblast puhtaks. Eks ma valutan südant kogu aeg oma katuse pärast aga mis ma selle valuga ikka ära teen. Eks ma veel loodan, et ehk õnnestub sügisel koormakile veel  peale tõmmata. Nüüd on ehk lootust, et kui sajab, ei jää vesi samblasse ja mäenda veel rohkem katust edasi.

Redeli sain Kase talust. Kui üks rumal mees ei oska vanast redelist lugu pidada, siis teine…. laenas juba oma naabritele, kes oma katust parandasid. Redel on aus ja suur. Natukene jääb vaid puudu, et päris harjani pääseb.

Ja nii see viis päeva läks, läks et Tallinna tulla ja oodata uut minemist-tulemist.

Olen see aasta ikka lillepilte jaganud. Ega saa seekordki siis ilma hakkama. Aga väike jutt ka juurde. Mul on Tallinnas tehtud ka kaks lillepeenart. Ühte istutas üleeelmine aasta keegi mingi kollase lille.Oletasin, et suvelill. Aga ei, järgmine aasta kasvas ta jälle. Eelmine sügis siis kaevasin seatl väikese osa välja ja tõin Mardile, sest sellist lille mul seal polnud. Ma ei tegai, aks ta on ka mõni päevakübara sort. Õis nagu seda meenutab. Lehed on nati hallikad ja krõbelised. Mh, krõbeline pole nagu õige sõna. Kuidas nimetada nõgese lehti? Nad pole sildedad ju?! Aga mis mu jutu mõte on? Mõte on see, et mis imesi teeb hea muld ja päike. Ma ei tea, aks miski veel?! Nagu kaks eri lille oleks. Kusjuures see minu väike välja kaevatud osa on Mardil tunduvalt suurem nüüd, kui see suurem osa, mis Tallinna peenrasse jäi.Õie värvist ma ei hakka rääkimagi! Eks vaadake ise.

Ah jaaa, minu armas Possu. Tema on nüüd metsavend. Mai keskel ta maja alla läks ja seal ta nüüd elab. Nii kui mind näeb, kimab aga maja alla. Rehetoas käib ka. Ja rumalast kassist, nagu ma temast arvasin, on saanud tõeline kiskja! Juba vedeles mul rehetoa põrandal poolik hiir. Nii et rotimürk jääb see aasta ära. Mis muud jätan talle aga süüa sinna aga kui tuleb lumi, ei lähe ka keegi teine seda sinna ka  panema. Rehetoa diivanile tegin talle pesa ka, ehk tal seal mõnusam olla ikka oleks…. eriti kui mäger maja alla talvituma tuleb. Aga selline tasu siis kümne aasta armastuse ja hoolimise eest. Njuks. Aga mis siin ikka, eks me kõik teeme oma valikud elus ise.

Ja lõpetuseks, Mardi talu kiituseks, seal on kena ja mõnus! Ma tean, ma olen seal olnud!