Et siis jälle Mardil! Juba traditsiooniks kujunenud, et Volbriööks, sünnipäevaks, kevadpühaks vms. olen ikka kohal.

Aastaid olen sel ajal põllu kaevanud ja seemned maha pannud. See kevad seda ei soosinud. Ei soosinud ka lehtede riisumist. Suure hurraaaga alustasin, ajasin mõned hunnikud kokku, tuli tuul ja laiali nad olid. Vihastasin, viskasin reha sinna samma ja tulin tulema.

Aga vaatamata tuulele ja esimese päeva vastikule vihmale ja külmale on kevad, ja see on mönus!

Mineku-tuleku juurde. Seekord tuli tulla läbi Rapla, läbi Haideaia. Nimelt sain endale seal sünnipäevaks Mangoolia puu. Ja lisaks veel igasuguseid põõsaid. Mangoolia põõsa, Nõiapuu, Kuldvihma…. oh, miskit oli veel. Kohalik Rapla Sõber kinkis veel mustsõstra.Tänud Margit! Et mõnele ei jääks mulje, et seal taimi niisama jaotatakse siis…. Oli varakevad, kui juhtusin Haideaia rahvaga suhtlema ja otsustasin anda abi, mida natuke oskan. Tegin neile facebooki lehe promo, tegin  kodulehe ja nii see asi läks, et nüüd sain mina mõned taimed. Issand, see kõlab imelikult, et ükski heategu ei jää tasumata aga….

Igalujuhl soovitan kõigil külastada Haideaeda! Seal on imeilus näidisaed! Peremees oli küll tagasihoidlik, vabandas iga asja pärast ette ja taha, et kevad ja ei ole korda jõudnud teha ja mida iganes veel. Usun, et nii nagu õige inimese tunneb ära, on võimalik ka aia ilu ja suursugusust võimalik näha ka isegi siis, “kui on kevad ja koristamata ja…”

Muidugi põeb peremees veel seda, et pole enam nende hiigelajad ja aiandist poole vähem järgi jäänud… Mina arvan aga küll, et külastades sellist aeda, saades imelise emotsiooni ja saad veel mõne potikese ka osta, mida sa hing veel tahata võid?!

Ema-isa kinkisid mulle ka musta- ja punasesõstra põõsa. Ja roosiistiku. Sõstardega oli kerge, koht teada kuhu panna. Aga vat muude taimedega?! Küll on ikka jama, kui maad on palju ja mõned kohad korrast ära, kuhu istutada ei saa, käid ja mõtled, lausa paar päeva, kuhu mida panna. Aga istutatud kõik nad said! Nüüd tuleb vaid oodata, millal kõike seda ilu nautida saab. Muidugi, Mangoolia puu pidi kasvama 20 meetriseks 70 aasta pärast. See ilu jääb mul nägemata aga Mangoolia põõsaski kasvab 4-5 m suuruseks ja seda juba palju varem, nii et…

Haideaia näidisaiast tuli mul idee. Mul maja ees paargu varemed. Ilmselge, et seda niipea üles või uut ma ei ehita. Raha nende aastate jooksul pole kaela kusagilt sadanud ja eelkõige tuleb maja ju korda teha. Praegu aga võiks paargu konserveerida ja sinna väike grilli ja istumisnurk teha ja kiviktaimla ravida. Ja ki kunagi võimalus ja tahe, saab paargu alati ehitada. Nüüd aga saaks maja esise ja silmale vaate kenaks.

Kui nüüd aiandist sai juttu, siis mul on omalgi väike puukool. Mõned aastatad tagasi panin maja taha maha mõned Kastani munad. Nüüd oli aeg seal maal, et kaevasin nad üles, istutasin pottidesse. Varaajsemast ajast on mul seal kuuseistikud pottides kavamas, mis Kudjape aiandist, terve resti täis, mulle kaubale peale kaasaanti. No ja siis mõned asjad veel.

Rääkides emast, on üks hea lugu. Andis mulle kilekoti, kus olid need istikud sees. Läksin istutama, võtsin ühe taime, istutasin, praht kotti tagasija nii edasi. Kotis oli veel üks munakoore kott, selle võtsin välja. Ja nii ma sinn igasugu prügi edasi panin, isegi konid valasin peale ja tahstin selle koti prügikasti viia, kui oma sünnipäeva peole läksin, kuna aga käed olid asju täis, jäi kott maha. Sünnipäeva ööl, loen facebookist õnnitlusi. Ema soovib ka õnne ja kirjutas kuidagi, “et kas said selle kotist kätte?”. Ma mõtlen, et ok, see roosiistik on ikka väga tähtis, et tuleb eriline koht leida. Ema  helistab sünnipäeval, soovib õnne ja küsib, kas sain kõik asjad kätte? Tuleb välja, et midagi pidi veel olema. Läksin  õue, võtan kõik sodi seest välja ja ongi, väike kenasti pakitud pakike. Avan seda ja mõtlen, et vaata kui hea, et varem seda ei avastanud, nüüd õigel päeval ongi hea kingitust saada. Pakis ilus linik, pits ümber, lille tikand peal. Helistan emale, tänan. Ema ütleb “Paned selle siis kööki”. Mõtlen, et huvitav, köögilaud ju määrdub kõige rohkem, et miks ma ta sinna peaks panema. Ütlesin ka, et no küll ma vaatan, kuhu ma ta panen. Ema kiidab vastu, et” ei, see käib köögis, sinna ei kuivata niisama käsi, see on teiste rätikute ette ilurätikuks”. Ma vastan, “et ei tea, kuidagi nagu väike vist või?!” Ema küsib “et no kas on all ääres pits?” Pits oli ringiratast! Tuli välja, et ema oli mulle vale asja pakkinud! Vat selline tore lõbus lugu siis. Muidugi hea, et kõige suurem “lõbu” ära jäi. Oleks ikka piinlik olnud, kui külarahavas oleks vaadanud, öösel peab pidu ja järgmne päeva kaevab prügikastides.

Nooremana sai sünnipäevi ikka suuremalt tähistatud, kõik suuremad ja vähem suuremad sõbrad kokku kutsutud. Ja kuna Luulupelgi oma sõbrad nüüd olemas, oli mul väga tore sünnipäev! Tänud Valdekule vaeva eest sauna teha, tänud veel ka Kairele ja Markole ja Kallele. Pool aastat polnud head maasauna saanud, minul mööduski pool aega laval. Eks ma harjunud laval elus ka palju olema, ainult aja küsimus, millal tanstu- ja teatrilavad saunalava vastu tuleb vahetada.  Lavast ju loobuda ei saa!

Armas õde meenutas, et  kas ma ikka mäletan, kuidas ta mind paraadile viis ja ma tõsimeeli uskusin, et see minu auks kõik on?! Kas pole toredal ajal sünnipäav?! Väiksena oli paraad, õhupallid ja lipud, siis tuli Volbriöö, kus kõik pidutsesid ja nüüd kus pidu pole kõige primaarsem, on vaba päev ja saab tegutseda ja toimetada maal, mõistust ka nii palju, et ega pidu töö tegemise pärast olemata jää.

Aga iga pisiliigutust ma seekord rohkem ei räägigi. Tundub veidi kentsakas kõiki asju siin heietada. Pigem jagan teile toredaid asju, mis meil küla peal.

Naabritel on kitsed.

Ja Kase vana elab nagu mees muiste! Põrssad veel puudu.

Võtab kohe kuidagi nagu kadedaks. Tahan ka! Aga eks iga asi omal õigel ajal. Elame näeme, mida elu toob. Praegu on aeg, kus tuleb lihtsalt olla tubli ja kraps. Just nii, püha laps!