No nii, nüüd on pikem paus vahele tulnud. Rohkem kui kuu. Piinlik lugu. Aga eks see ole, saad Tallinna, sada asja ajada ikka venitad ja lükkad edasi ja nüüd kus Mardil kohapeal, arvuti taha saab öösel ja nii see läheb. Jutt siis siia postitamisest.
Lähtun etteantud pealkirjast. Kevadest alates käisin päris regulaarselt Mardil. 5 päeva siin, natuke rohkem Tallinnas. Eks see üksi olemine ja tegemine on nagu on. Uhke ja hea tunne muidugi enda üle, kui midagi ära teed samas…
Juunis tuli minuga kaasa Saaleke. Kuna Saalele tuleb varsti kurg külge, ega siis iga töö peale teda lasta saanudki. Suur abi oli aga tema niitmisest, ma jõudsin samal ajal kõike muud teha. Oleks üksi olnud, oleks pidanudki valima, kas niidan või ei niida või teen muud või ei tee. Ja samas on see ikka päris hea tunne, nokitsed kusagil oma asja, kuuled, näed ja tead, teine nokitseb kusagil siin samas…… rääkimata muidu toredast koos oldud ajast. Üksi “nina nokkida” pole ju ka kõige lõbusam, kuigi, ma oskan üksi päris kenasti hakkama saada. Vaikust ja rahu on ju ka vaja ja samas koosolemist, vahel jälle rohkem.
Saalet jäi meenutma Mardile metshaldja külaskäik.
