Figaro siin, Figaro seal, Ösel parim paik on maa pääl! Tallinn, Stockholm, Tallinn, Koeru, Rapla… Mardi talu. Kes palju teeb, see palju jõuab. Mitmel rindel korraga. Noh, alati ju kõike ei jõua, ikka jääb päev puudu aga iga asi omala ajal ja õigel ajal kohe kindlasti. Ja õigel ajal, pikk päev autoroolis, “finaly” olin ma kohal. Imeline!

Ma ei püüa jätta muljet, et “oh kui äge, mina käisin väljamaal”. Stockholm on kuidagi juba niikuinii poolenisti nagu oma linn, lemmik linn kohe kindlasti. Aga see pole teema. Kui püüda jääda nüüd Mardi talu teemasse, siis…. Stockholmi haljastus on ime kena ja ime professionaalne. Aga miks tegelt Stockholmist räägin, on see, et armusin seal täiesti kolmehõlmalisse mandlipuusse! Ja kui mina juba armun ja midagi pähe võtan, siis Mardile peavad need puud saama! Ja kuna lubati, et Saaremaal on kõik peaaegu võimalik, siis… Saaremaa ei ole Eestimaa, kes seda veel ei tea. Hetkel käis jutt küll taimedest ja kliimast aga noh, üleüldse ka. Meenutagem ajalugu. Ja nautigem ilu.

Kui ma siin juba kirjutan, võib ju oletada, et olin taas Mardil toimetamas. Ja loomulikult püha maad õnnistamas. Rapla ei saanud siin asjata üles loetud. Rapla külje all on minu lemmik Haide aed. Ega ei saanud siis sealt läbi minemata jätta, kui juba sinna kanti asja oli. Nii sai Mardi lisaks kaheksa puud.

Head ja kallid sõbrad on väärtus. Teist aastat tulid minu tomati taimed Rapla maakonnast. Tänud Vahemetsa talu Margit! Kasvuhoone sai korda tehtud, taimed istutatud, jään ootama head saaki. Maitsvat ka. Pildi unustasin teha aga usun, et see näeks suht samasugune välja, nagu aasta tagasi.

Selle rändamise ja reisimise peale jäi Mardi päevi muidugi vähemaks ja mida vähem päevi, seda kindlam eesmärk peab olema. Olin “lammastraktor” ehk siis eesmärk oli trimmeriga niita 1,7 hektarit. Ilu nõuab ohvreid, sai niidetud kuumas ja päikeses, pea huugamas otsas aga tee mis sa tahad, jäi see üks päev väheks. Üldmulje aga on.. et kui väravast külla juhtud tulema, võid tõdeda, kena. Ühepäeva  teen varsti tasa. Siis saab olema kohe täitsa kena.

Laudas lambaid veel ei ole, traktor lauta ei kõlbagi, laut tühjana ka ei kõlba. Vähemalt nii arvas üks preili kass ja tuli tõi oma pojad Mardi laudas ilmale. Lähen mina reha, labidat võtma, kuulen, keegi krabistab. Vaatan, üks käpake udab seal mängida. Vaatan, lähemalt, kiisuke hallike. Veidi hiljem näen teist kiisukest, mängimas. Mööda seina turnimas. Ja lubab end mu kätele ja lubab pai enesele. Ja milline kaunitar! Olge nõus!

Mõnel tekkis paanika, et kui õudne, kassid kasvavad ilma permeheta ja metsikud. Lubage meeldetuletada, Mardi talul on peremees olemas. Mina. Metsa on ka natuke. Ja mõnele tundus, et nüüd on küla hulkuvaid kasse täis. Ma täitsa usun, et see ei ole esimene ja viimane kass, kes meie külas poegib ja eks seal maal see kasside elu natuke teisti juba käib. Mina luban, et annan endast parima, et kassipojad sotsialiseeruvad, hulkuma ei pea hakkama ja leiavad endale peagi head kodud. Lootust selleks on.

Nii nagu vajab see väike kiisu ja iga teine, aga ka mina ja Sina ja tema, armastust, vajab seda ka iga tegu. Usun, kui tegusi teha südamega, armastusega, armastades, tulevad ka teod hästi välja. Õnne ei ole mõtet otsida endast väljastpoolt, õnn on alati Sinu enda sees. Ka armastus.