Tabasin end mõttelt, et igatsus maakodu järgi võimendub aastaaegade vahetusega. Sõidad autoga mööda Eesti teid, vaatad neid kolletavaid ja punetavaid metsi, küntud põlde, metsaveerel majake, tulekesed põlemas, korstnast tõuseb suits… tahaks ise tunda seda kõdu lõhna, selga tõmmata villane kampsun, teha pliidi all tuld, mõnuleda kiitoolis. Tuleb talv, tahaks seda puhtust ja valget ja karget õhku… kevadest ja suvest ei hakka rääkimagi.

Ema, kui käib seda ajaraamatut lugemas, ütleb ikka- “Käisin Mardil”. Keegi on veel öelnud, et jutte lugedes, on tunne nagu oleks ise koha peal. Nii kutsungi teid paariks päevaks Mardile.

Loe edasi Kilplase plaanimajandus.

Mine sa tea, mõnes ehk tekitab küsimusi, et mis või kes see siis nüüd oli mönus. Mõni on ka muret kurtnud, et kuhu omati jäävad Mardi talu postitused. Ehk mõni igatseb jutukest ja pildikesi ka ilma muret kurtmata. Aga nüüd on siis see hetk, kus elustub veelkord Mardi talus suvi 2014. Suvest see aeg, kus sai oldud kohapeal 1,5 kuud ja natuke veel peale ka. Kuna ma ise väljaütlesin, siis tõsi ta on, mönus ta oli. Kuidas teisiti?!

Alustuseks aga Mardi talu 2014 aasta paraadfoto.

Ja kuna ühel talu on ka peremees on temastki üks pilt paraadlikuks tehtud.

Ja nüüd siis vaatame, kuidas see mönus suvi taas korraks elustub ja siis ajalukku talletub.Loe edasi Oli mönus.