Tabasin end mõttelt, et igatsus maakodu järgi võimendub aastaaegade vahetusega. Sõidad autoga mööda Eesti teid, vaatad neid kolletavaid ja punetavaid metsi, küntud põlde, metsaveerel majake, tulekesed põlemas, korstnast tõuseb suits… tahaks ise tunda seda kõdu lõhna, selga tõmmata villane kampsun, teha pliidi all tuld, mõnuleda kiitoolis. Tuleb talv, tahaks seda puhtust ja valget ja karget õhku… kevadest ja suvest ei hakka rääkimagi.

Ema, kui käib seda ajaraamatut lugemas, ütleb ikka- “Käisin Mardil”. Keegi on veel öelnud, et jutte lugedes, on tunne nagu oleks ise koha peal. Nii kutsungi teid paariks päevaks Mardile.

Kui septembris käisin kasvuhoonet lõpetamas ja põllult saadusi korjamas, mõtlesin, et nii ebaõiglane. Minul on paar päeva aega, teha ära see, mida teine…. Ja ära teha vaid hädavajalik. Tahakas ka, ärkad, võtad kohvi, istud uksepakule, vaatad, mõtled, mida oleks vaja teha, lähed ja toimetad. Ja nii iga päev midagi. Natuke või natuke rohkem. Oleneb tujust ja ajast ja ilmast.

Nüüd sai paariks päevaks Mardile minna. Ja nagu ikka oli plaan. Plaan maha panna küüslauk. Ja nii see ongi, et enamasti on iga kord mingi plaanimajandus. Vahel, kui läheb hästi, jõuad plaani täita, vahel kui läheb veel paremini, jõuad rohkemgi veel täita aga juhtub ka, et jääb plaan täitmata. Õnneks keegi plaani ületamise eest preemiat ei maksa, täimtata eest palgast maha ka ei võeta. Ja eks palk olegi see, mis ära jõuan teha. Jõud mitmes tähenduses.

Küüslauk maha. Mida see siis tähendas? Esmalt maa läbikaevamist ja rohimist. Oleme positiivsed ja ütleme, et täitsa tore tegevus. Maa on märg, siis kaevad hargiga ja siis rohid seal ligamärjas mullas ja siis kaevad ja nii vaheldumisi muudkui ja kindad ja hargivars on samamoodi ligamärjad. Kes teab ja teinud, kujutab ette.

Tegelikult “tööpäev” algas “sõnnikuveoga. Omal loomi ei ole, külas neid õnneks leidub aga ega siis sõnnik ise kohale tule. Kaks suurt kilest prügikotti kaasa ja minek. Suht kilplaslik tegevus muidugi. Õnneks ei pidanud ma neid kahte kotti päris kilplase kombel seljas teisest küla otsast enda juurde vedama. Käruga autoni ja autoga Mardile ja käruga jälle kotid põllu äärde.

Kui küüslaugule mõeldud maa oli korras ja peenrasse aetud, tundus, et arukas  oleks, kuna varsti pime  tuleb,  tuleb põldu edasi kaevata. Olen lugenud, et sügisene künd, minu puhul siis kaevamine, on tähtsam kui väetamine. Hilisem lugemine aga rääkis, et ega see mitu korda aastas maa läbi kaevamine maale nii hea ei olegi, viljakus kahaneb. Mullal on erikihid, soojemad ja külmemad, igasühes neis oma “elanikud”. Nende pidev ümberpaiskamine siis mulla viljakusele halvasti mõjubki. Äkki peaks ka proovima hoopis päris moodsat öko värki?! Põhk maha, kartul ja muu sisse ja ei mingit kaevamist. Aga vili, millest tuleb põhk, kas kasvab ka põhus? Ei ole veel näinud ega kuulnud. Mulle ikka meeldib Mardil nii nagu vanasti. Peaks ehk adragi kasutusele võtma, mis kiviaia otsas ilutseb?! Hobusedki ju ilutsevad kõrval koplis niisama?!

Aga nüüd ja praegu, kaevan maad labidaga. Mis te arvate, on see kerge ja lõbus? Mulle eriti nii ei tundu. Eriti alguses, siis on täpselt kilplase tunne, käid labidaga edasi tagasi ja vedu kuidagi ei võta. Mitte ei käi vaid siis ikka kaevad, labidas ja kummikud külge kleepinud mullast 100 kilo rasked. Õnneks kui lõpp hakkab lähenema, edeneb töö kuidagi lootusrikkamalt ja kui lõpp käes, on ju lõbu ikka natuke ka. Hurraaa, õnn, tehtud sai.Tubli poiss, kiidan iseennast.

Justkui “plaanimajandus” oli õhtul, kui küüslauku puhastasin, kujutasin ette, et voh, panen maha 120 tükki ja täpselt tükipealt neid tehtud sai. Hommikul aga selgus, “plaan” jääb täpselt 50% täitmata. Aga küüslauk maas, sõnnik peal ja ülejäänud põld kaevatud.

Põlluga sain enda jaoks ootamatult varakult valmis, juba teise päeva lõunaks. Nii et plaan oli täidetud ja aega ülegi. Lõikasin roosid, mingid põõsad, ausõna, nime ei mäleta ja ei pea enda jaoks ka üldse oluliseks. Äädikapuu “dzunglit” kohendasin, kujundasin. Õnneks oli võrku olemas, sain noori puid katta. Kevadel olin enda suhtes säästlik, jätsin tüvekaitsmed peale. Väga silma ju ei hakka, sügisel natuke vähem stressi, kas nüüd jõuab või ei jõua ja kas teevad kitsed  talvel 1:0 või mitte. Ja et see 1:0 neil 99% ei õnnestuks, tõmban latvadele marja võrgud ümber. Mõni oksake lipsab võrgu august välja ja saab maiusroaks aga vähemalt mu puud ei ole surmale määratud. Ainult 1% puust. Mardi on ka talvel kena roheline.

Riisumisele ma mõtlema ei hakanudki. See tähendab, mõtlesin küll aga kuna teadsin, et tehtud niikuinii ei jõua…. Samas, oleks seegi ju üsna kilplaslik, riisud ära, tuleb tuul ja uued asemel. Ehk aga tuleb tuul ja viib hoopis lehed ära?!  Õnneks on minu palju kirutud saarepuu vahel ka hea. Sama kiirelt kui lehed maha laseb, sama kiirelt need ka kõdunevad. Siit tõde, ei ole halba ilma heata ja vastupidi ja igal asjal on kaks otsa, positiivne ja negatiivne, täpselt nagu ühel väikesel patareil. Tasub meeles pidada, vahel kui ehk tundub, et kõik on väga halvasti. Tegelikult ju ei ole. Tuleb vaid osata mõelda. Õigesti. On kuidas on, las Mardi naudib nüüd  natuke sügist.

Mu kohvilähker Hiiumaal alati ikka küsib, kui Mardile jõuan ja helistan – “No räägi, mis õitseb?”

Jagan teiega ja nautigem oktoobri, juba kuulõpu, õisi. Ilu ka teie ellu ja olge mureta, varsti varsti rõõmustavad meid uued õied! Lumeroos õitseb juba talvel!

Loodan, et teil oli tore, minul oli?!