Kooljakuu. Tappev pimedus, õhus on kõdu lõhna. On hingedepäeva õhtu. Sellised kõhedust tekitavad sõnad iseloomustamas seda aega. Kas kõhedust tekitavad sõnad või mõtted ja neist tulenevad tunded meis?! Igal sõnal on tähendus. Palju me mõtleme, ennem kui ütleme?!
Tuul ulub vaikselt oma sügist laulu. Mitte just väga vaikselt. Keegi nagu koputaks, isegi klohmiks, elupealsel koliseb. Ja tõesti pime. Paljud meist tajuvad, soojast toast õue astudes, et on pime, ei julgeks sammugi ilma tehisvalguseta astuda?! Andes aega, tajud läbi pilveloori siiski tähtede imelise valguse kuma. Silm sai selgeks, jalg kergeks ja südagi julgeks.
