Mardi talus on lambad!!!

Aprilli, umbes täpselt keskpaik oli see kena aeg, millal sain viieks päevaks Mardile. Õnneks on mul õnn suhteliselt oma töid ja tegemisi ise sättida. Ja kuna mulle on tähtsam oma kvaliteet aeg kui palgalise tööga igat senti taga ajada, oli õnn olla viis päeva Mardil.

Küll Eestimaa on ilus! Sõidad mööda maanteed, vaatad, siin on metsa harvendatud, siin võsa võetud, siin põleb lõke, siis riisutakse siin….

Kõiki on vahel vast tabanud meeletu magusa isu?! Tuled peale pikka tööpäeva koju, lähed poodi, no ja kindlasti tahaks osta ju endale ühe eriti maitsva koogi?! Muidugi lõppeb asi sellega, et vintsutad kõhu praadi täis, magusa isu ju alles aga kuhu ta ikka enam mahub.

Nii mööda maanteed sõites ja vaadates ilusat Eestimaad, tabab samasugune “magusa isu”, surud aga pedaali põhja, jõuab ehk kiiremini Mardile ja saaks tegutsema hakata. Praegu kevadine aeg on aias, mitte lihtsalt korrastus töödeks, vaid ka korrastusega, aasta aastalt,  edasi minnes, sama magus aeg, nagu tite tegemine. Ja suvi, see on siis nagu lapse sünd, aina kasvata ja hoolda ja tunne rõõmu. Ok, vahel käib närvidele ka. Nii nagu ….

Viimati jäi üks õunapuu lõikamata. Selle otsa alustuseks kohe ronitud saigi.

Enamus kindlasti vaatavad pilti ja mõtlevad “Issand, puu või asi see kõverik! Võta ja sae maha!” Vat ei sae! Mulle see kiiks just meeldibki! See ajalugu ja omapära ja kuidas kõige kiuste kaks puud kasvavad ja see enda jaoks lahendmata küsimus, kumb oli ennem, kas vaher või õunapuu või õunapuu või vaher?! Ja miks ei saetud ühte või teist maha?!

Turnisin ja roomasin, mis ma üritasin, käed ja oksatangid jäid lühikeseks…. tuleb asjaga edaspidigi tegeleda.

Uus päev ja põhiprojekti kallale. Mina ees, kuus sammu, raudkangiga auk, Kase vana järgi ja post maasse. Läks lammastele aia tegemiseks. Eelmine kord käisime planeeritava kopli ringi pidi üle. Lugesime samme, arvestasime, läksime poste ostma…. kes seda nüüd enam mäletab, kas sai postide arvu ümardatud või rahasummat, igatahes neid sai 100 kokku. Ja täpsemalt ei saa samme lugeda, arvestada ja ümardada, sajast postist läks maasse 98. Metsa äärest sai võsa võetud, mina olen olen tulemusega, vaatepildiga rahul. Uus päev ja traadid peale.

Kuna võsa hunnikuid oli juba varajasemalt, mõtlesin, et peaks neid natuke põletama. Igal pool aga uudised, kui tuleohtlik aeg ja kuidas üks ja teine asi põlema läinud ja päästeamet abiks käinud. Ja mina ju elava fantaasiaga. Aga mis seal ikka, kui tuleb tuld teha, siis tuleb teha. Valin justkui parima koha välja ja leek lööb taevasse. Võimas! Aga oh kurja, ennem taevast vana suur puu ja selle oks. Oksal sammal ja hakkab aga see oks suitsema vaikselt…. Süda peksis sees ja silme ette tuli pilt kuidas puu läheb kenasti põlema ja siis teine ja kuna oli pime aeg juba, Mardi täitub valgusega ja…. ja aju ragises, ragises nii hästi, et leidsin pika toika ja udasin ja kraapisin seda puu oksa seal üleval ja lõkkes tuleleek andis ka juba alla. Elav fantaasia vedas mind alt.

Kus suitsu, seal tuld. Järgmine päev oli tunne parem, Kase vana oli ka  kohal, kahekesi ikka julgem. Vähemalt minul. Annaks nagu pool vastutust teisele ära. Nii viisime ämbriga kahele oksahunnikule kuuma sütt ja vägevad lõkked lõõmasid.

Ühel päeval, terve päeva, riisusin lehti ja oksi oma niinimetaud metsatukas mida pargiks kujundan. Et külalistel kiviaia teed pidi kena tulla ja vaadata oleks. Riisusin, vedasin käruga ja nii jah terve päeva. Väike plats sai korda. Terve päev, jajah, hea et väikegi. Eelmine kevad ei jõudnud sedagi ja siis nagu totakas trimmerdasin kaigaste kohal. See suvi läheb siis loodetavasti kergemalt.

Nüüd siis asja juurde. Milleks vanasti kiviaiad tehti, mida lausa tänavateks kutsuti?! Ikka selleks, et loomi ajada, kuhu vaja. Ja siit nad siis tulevad…

Ma olen ikka tubli olnud. Andsin siin millaski lubaduse, et ennem lammastest ei jahu, kui nad ükskord olemas on. Täitsin seda. Nüüd on nad siis kohal.

Olen ikka öelnud, ei tasu tühja tõmmelda, iga asi tuleb omal õigel ajal. Kõik teavad minu kirest Kihnu maalammaste vastu. Tutvusin mõni aeg tagasi Saaremaal elava huvitava naisega, kes kunagi kuulus meie maalammaste geeniuuringute gruppi jne. jne. Tema valgustas mind, et nii nagu on olemas Kihnu maalammas, täpselt samamoodi on olemas ka veel Saaremaa oma. Ruhnu. Hiiumaa. Saaremaa kari täitsa veel saarel olemas ka. Et äkki oleks mõte mul enda juurde võtta mõned noored oinad, kes tuleks karjast eraldada, et kasvades selgust saada, kes lähevad aretusse kes toidulauale. Idee hea! Täpselt samal päeval helistab mulle Kase vana, et mis ma arvan, kas ma suveks tema lambaid enda juurde tahan, et pragu on müügis hea hinnaga elektrikarjuse generaator ja tema ostaks selle siis ära…. ja nii see asi siis läks, tänase päevani välja.

Mardi talus suvitavad ja aitavad mul maad hooldada Luulupe looma- ja linnupargi lambad. Tegin lammastele siis ajaraamtusse albumi ka, siit saab suve jooksul kindlasti vahvaid pilte vaadata. Ei ole küll Kihnu ega Saare, hoopis vist “segapurdukapsad”. Aga ütlemata ninnunännu armsad nunnud. Muide, kunagi kui olin pisi pisi, siis oli mul vanaema ja vanaisa juures üks väike must mängu lammas. Sealt vist siis eriline kirg ja armastus lammaste ja just mustade vastu. Nii et ühte pilti olen sunnitud siin veel jagama. Ei, kahte!

Hetkel elan ja kulgen ajas, teadmata, mis toob tulevik. Usun, et suur samm on astutud ja kaugel ei ole ka aste, kui mu õuel on Kihnukad või siis oma Saaremaa maalambad. Ja võibolla selline samm, et lausa omad. Unistusi on veelgi aga jätan need ütlemata, muidu mõjun nagu lillelaps, kes pilves pidevalt oma unistuste ja fantaasiatega.

Et asi ikka õige magus oleks, sai lammaste tulekut heade Kase vana ja Kadariku plikaga tähistatud. Ikka magusalt.

Tort on muideks Kase vana käsitöö. Ja puhta mahe toodang! Nii et armas külarahvas ja naabrid lähemalt ja kaugemalt ja muidu hea kraami huvilised, Kase vana ei ole kade poiss, täidab teie tellimused meeleldi!

Et nüüd asi väga magusaks ei läheks, ihasi ja tundeid ohjas ei suudaks keegi enam hoida, panen loole punkti. Järgmise korrani!