Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vääname natuke seda minu ühte lemmik ütlust ja – kui millal ei saa, siis millaski ikka saab. Kuigi ma hakkasin seda blogi kirjutama, et kunagi ise seniilne olles, oleks hea oma elu, tegemisi ja asju meenutada, on mul südamest soe rõõm, on on hulk inimesi, kellele Mardi tegemised ja olemised korda lähevad.

Üllatusena ja ütleme, et tegelt ju meeldivana, olevat Heli Künnapse raamatus “Minu ilus elu maal” raamatu lõpus viidatud maatemmalistele blogidele ja see sama olevat seal ka märgitud.

Hästi armas, kui inimesed kirjutasid ja küsisid, et kuhu jäävad siis uued Mardi jutud. 
Sai Jaanipäev läbi, sai juuli läbi, no kripeldas,
sai august läbi ja nüüd on ametlikult ka suvi läbi. 
Alustasin kirjutamist ja asi jäi seisma. Püüdes end lohutada, veel jõuab.... siis sain aru,
et kohe saab ka sügis läbi, nüüd on viimane aeg. 
Noh, nüüd on ka aasta läbi, ju siis nüüd see kõige õigem aeg! Kaua oodatud, kaunikene. Loodame.

Alustuseks midagi  Mardilikku, ehedat ja head, Eestit!

See suvi oli väga SAAREMAA! Olles kaheksandat aastat saarel, iga aasta on toonud mu ellu toredaid inimesi, siis see suvi, nagu teada, alustasin massaaži teenuse pakkumisega oma valla keskuses Leisis ja meie pealinnas, Kuressaares. Kui palju häid inimesi mu juurde tuli! Kuidagi hästi hea tunne. Varem tegid oma asju omal maal, ei teadnud suurt maast ja ilmast… nüüd on täitsa tunne, et oled nagu oma. Olge te armsad inimesed tervitatud! Küll teate igaüks, keda silmas pean.

Suvel käis külas ajakirjanik. Loo mõte on, et ka vana ja lihtne on ilus. Just kui selle kinnitusekes…. käis külas ka vallast ports inimesi ja meeldiv üllatus, justkui ajakirja loo kinnitusekes, Leisi valla kena kodu 2015 on – Mardi talu.

Olen üllatunud, tänulik ja muidugi ka uhke!
Loodan, et see on hinnang seni tehtud tööle ja muutustele, sest palju on veel ees.
Minu poolt sügav kummardus kunagistele peremeestele ja siinsele talurahvale, tänu kellele on mul kuhu ja millest oma kodu rajada.
Kodu teeme endile, rõõmu teeb kui ka sõpradel ja külalistel on siin hea olla. Südamega tehes, õnnestuvad asjad ikka.
Natuke kahju, et seda tiitlit rohkem ei saa, sest aasta viie, kümne pärast on kindlasti siin juba palju kenam veelgi.

Tagantjärgi on rõõm, et osati hinnata, nii nagu volikogu maaelu komisjoni esimees ütles – “Mardi on leidnud uue peremehe, kes kogu südame ja hingega seda korrastab. Mõne aastaga on muutus talus olnud tohutu. Võssa kasvanud kohast on saanud pilkupüüdev kodu.”

See annab mulle jõudu ja usku, et alati ei pea olema raha nagu ratsahobuse sitta. Ja kui sellele “sitale” lisaks on veel loll pea kah, siis…. oh oh, eks me kõik ole näinud, kuidas kenasi asju osatakse hoopis täitsa koledaks muuta.

Aga ajakirjast ka siis veel. Kuna keegi ei taha ju sellest loost ilma jääda, siis olgu mainitud, et novembrist hakkas ilmuma uus ajakiri Pööning, mis kirjutab vanadest majadest, ajaloolistest aedadest ja taimedest, disainiklassikast, pärandkäsitööst, traditsioonilistest töövõtetest ning meistritest. Ajakiri Pööning ilmub 4 korda aastas – veebruaris, mais, augustis ja novembris. Veebruari numbris, nagu oletasite juba vast, tuleb lugu Mardist. Miks Mardi lugu plaanitud avanumbri pärast just veebruaris ilmub, ju sellele saab vastuse ajakirjast. Taibukam ehk arvab selle ise ära, mõni pilt siis postituses on päris hea vihje.

Mardil on enamvähem iga aasta kujunenud kena traditsioon, tähistada 15.augustil Mardi talu + Ivari koosolemise sünnipäeva. Ja eriti kena on, et sellel päeval on olemas sõbrad, kes seda õnne ja rõõmu jagavad. Ja nõnna uhkelt ka veel! Ja nii traditsioonid ja tulevikus legendid tekivad. Et vot kus Mardil olid peod augustikuus….

Vanasti oli elu hea. Elu jäävustati ikka, peale mälu, fotoaparaadiga. Tänapäeval aga klõps telefoniga, pilt facebooki ja läinud ta ongi. No õnneks vahel tuli fotokas ka meelde ja õnneks saab facebookiski ajas tagasi kerida. Vaatame, ons midagi huvitavat leida?!

Juunist on blogis jutt olemas, kui nüüd Jaanipäev vahele jätta…. et mis temaga ikka?! Vahva ja tore, söömine hakkas ühes talus, külas sai käidud teises, tuld tehtud Mardil, pead parandatud, kes seda enam mäletab. Nali naljaks.

Juulikuu hakkas minu jaoks isiklikult eriliselt. Teisel kuu päeval nägi ilmavalgust minu Püha Birma kasvanduse uus pesakond. Eriline, sest esimest korda toimus see kõik saarel ja talus. Eriline, sest oli vaid üks kiisu. Eriline, sest tundub, et need üksikud kiisud just väga erilised ongi.

Loomad annavad meeletuid emotsioone ja tundeid. Kõik kes tahavad selle kiisu kasvule kaasa elada, saavad seda teha kasvanduse kodulehel. Siia veel pilt tänasest päevast, täna , kus olen kirjutamas, sai see kiisu kahetistkümne nädalaseks.

Vahel käis külas külalisi. Mis iseenesest niikuinii ju meeldiv. Sii aga üks vahva ja uus emotsioon. Siis kui ise olin massaažitööl ära, koju tulles oli kuidagi nii vahva vaadata, et wow, midagi on muutunud, midagi on tehtud, midagi on…. eelkõige siit tänud sõber Tanelile ja kulla õekesele.

Kuna üks pilt räägib rohkem tuhat sõna, vaatame mida need pildid siis räägivad. Sada sõna ka sekka. Seda rõõmu ma teile tegema ei hakka, et nüüd ühe postitusega raamatu kokku kirjutan. Raamatuks veel vara.

Natuke sai kiviaeda edasi tehtud. Seda uut, mis teega kõrvuti jookseb. Negatiivselt mõelda, ei tea mitu aastat seda tegema peab, et valmis kord saaks?! Positiivselt, küll on tore, et iga aasta oma lemmik tööd ikka teha saan ja oh seda rõõmu, kui üks aasta kõik valmis saab! Küll siis on kena vaadata!

Värava kohani on ühelt poolt kivid paigas. Alla on kiusatus ikka õige kenad ja suured panna aga vaat ei käi üksi jõud üle igast mürakast. Ei jaksa veeretada, ei jaksa kärule vinnata, tuli siis pea tööle panna ja mõelda, kuidas saaks. Kätte saadavatest asjadest tundus parim euroalus.

Punnitasin ja punnitasin, mängisin jõumeest ja olin ka aga ega ikka teosammul seda kümneid meetreid edasi ei sikutanud. Naabrid juba ka mõtlesid, et kas hakkasin teed freesima. Nüüd pean oma saladuse ilmale tooma, sidusin köie autole taha ja vedasin kivi ära. Kasutades seda nippi, said mõned kivid niimood veel kohale.

Kuna ait nägi nelja kivi otsas ilma vundamendita kentsaks välja, sai hakatud sinna alla, noh, sellist “moe pärast” vundamenti tegema. Peab tunnistama, kohe on asjal teine väljanägemine ja parem ikka, kui üldse mitte midagi. Aida ette veel kividest platsike, just nii nagu maja ees “Tiina tantsuplats”. Ikka selleks, et kõik oleks harmoonias.

Külgedele said lillepeenrad. Sellised arhailised.  Käoking, ohakas…. teisele poole ostad. Lihtne ja võimas.

Nagu näete, ait on ka õlitatud. Osaliselt ka laut. Tänud Tanelile! Jällegi, iga aasta natukene aga küll ükskord valmis saab!

Kunagi sai suure kuumusega tiik kaevatud. Põhja suure hurraaga kasvuhoone kile pandud ja kivid peale. Ei pidanud vett. Nii oli mul paar aastat selline omapärane kividega auk. Mulle täitsa meeldis. Nüüd kui üks päev töölt tulin, oli Tanel kõik lahti arutanud, katusekile alla pannud, kividega äärestanud ja nüüd on tiik täitsa tiigi moodi. Vesi sees, peab ka. Vesiroos ka jälle sees. Nii päris, kui igavesti õitsev. Küll ma nuputasin, no kes võis mulle selle sinna tuua. Kõiki keda kahtlustasin, kõik salgasid maha. Seda alguses. Aga tõde tuleb alati päevavalgele. Nüüd aga nuineljaks, olgu ilm mis iganes, Mardil õitseb vesiroos alati!

Kas pole kena?! Jääroos……

Kui nüüd veidi jäisem pilt sekka tuli, näitaks ka üht sügisest tiigi pilti. Sellest ajast, kui korra sügis võttis sügise ilmet. Mis mind selle pildi puhul õnnelikuks teeb?! See pilt kannatab natukesekenegi edasi seda, mida mul on koha peal võimalik kogeda. Et tundub ehk uskumatu, et mingis suvalises saare kolkas on võimalik luua müstikat, muinasjuttu….. kaasates taimi, külmakraade, hommikust udu ja päiksetõusu. Kurvastav vaid, et pilt ei ole reaalsus ja mobiiliga pilt ei ole fotokaga tehtud pilt. Kuid mõjuv siiski?!

Ega ükski aasta saa läbi uute taimede ja aiandita. Kord suvel kasutasin ära oma heldet süda, kätt ja lolli pead ja olin tänulik, et ka rahakotis miskit leidus, sai mõned uued taimed Kudjapelt toodud.

Uute asjade üle on alati rõõm. Uute siis mitte selles mõttes, et mõne uhke ja tutika, ammugi mitte raha mõttes kalli asja koju saad. Uhke ja kallis saab olla mõni asi näiteks….

Näiteks sai mu eeskamber, ammu unistatud ja soovitud ja tänu ühele kallile ja heale inimesele tigudiivani!

Ees ootab veidi vedru vahetust, katte vahetus ja vapustavalt kena asi on olemas! Kuigi, kena on ta juba praegugi. Ja kuidas tekkis kohe nägemus, kuidas kambriga edasi minna….. paraku aga seal asjad on nii, et iga asi ja tegu on teise taga kinni ja ennem ei saa midagi teha, kui lakast on vana hein läinud, uus soojustus olemas, laelauad maas ja talad väljas… Ilmselgelt aga ei saa seda tegemist ettevõtta lihtsalt, et on idee, on rammu ja tahet…. mõni asi nõuab vahendeid ka vahel. Olgu selleks pangakonto suurus, rahakoti paksus, hea tööriist jne. vms.

Kuigi ma tegutsen suhteliselt emotsioonide põhjasl, siis natukene olen elus juba õppinud ka. Nii mul tekkis ju suur emotsioon ja nägemus, hakkan köögis remonti teha, paar aastat tagasi. Vaimusilmas on kõik paigas ja olemas. Nii sai “uuest köögist” esimesena valmis vaip. Vaip seisis paar aastat rehetoas. Ennem Jaanipäeva mõtlesin, et kas ikka nii kena asi peab peidus olema ja ootama ei tea mis aega?! Nii tõin ta välja, nagu eelneval pildil näha. See vaip aga andis uued ideed ja nii on rõõm tutvustada teile veel kahte uut vaipa.

Autoriks muidugi mu oma Külli Pärnust, kui nii öelda tohib. Ja mis eriti super asja puhul? Ühel reedesel päeval räägin ideest, laup saavad teljed üles, pühapäeva hommikul näidatakse proovi, et kas nii sobib, õhtuks vaip valmis ja esmaspäeval postis. Jutt siis sellest lillelisest sinimustvalgest. Imekombel leidus Külli müügiriiulil ja tundub, et mind ja Mardit ta just ootas, ka see vasakpoolne vaip.

Uue toreda asja võib saada ka väga lihtsalt. Leiad vanaraua sodipodi hunnikust midagi ja suurepärane detail kambris jälle juures.

Mu kallis Marje on seal täitsa armas. Ja oskab armsaid asju. Kuidas saab aru, et sügis on kätte jõudnud? Siis kui Ivar just nagu pääsukesed ära lendavad, hakkab Tallinnas käima. Õnneks ei ole ma pääsuke ja ei tule alles kevadel vaid see aasta on õnne iga ühe nädala tagant tulla.

Sügis on olnud armuline ja soosinud mind. Iga kord oli tunne, et no mis asja, nagu paradiisi oleks. Alati päike, alati soe. Olgu see siis mõni päev septembris, või lausa oktoobris. Selle tõestuseks olgu järgmine ja olgu see pilt  ajalooarhiivi – “Mardi talu peremees anno 2015”

Nii mõnusat põllu kaevamist ma varajasemast ei mäleta. Lausa lust oli paari päevaga maa hargiga läbi kaevata. Muld kena kuiv ja pude, kobe.

Selle aastaga jõudsin põlluga lõpuks  kasvuhooneni välja. Nii et see oleks nagu väike tõestus, et mõni asi saab valmis ka kunagi. Nüüd kui maad juurde vaja, tuleb hakata mõtlema, kuhu kaevama minna. Ja jälle on maasikad! Headelt inimestelt sain taimed.

Kui on põld, on saadusi. Lisaks annab mets juurde. Purki saab head ja paremat.

Seened on rammusad, hobuste väetatud, otse kodu lähealt koplist korjatud. Tund ja korv täis. Purkide täis saamine võttis muidugi kauem aega. Ja milline lust on metsas olla, kui loomad liiguvad su ümber, eriti need, keda kartma ka ei pea.

Kuna sügis mind on soosinud, nii oled iga kord selle päeva, paariga, jõudnud teha mis vaja. Lehed riisutud. Ok, parkmetsa aluse jätsin kevadeks. Parkmets sai öeldud, et ei oleks arvamist, et mul muud polegi teha, kui metsaaluseid riisuda. Aga mine sa tea, kunagi kui metsatukad korda saab, ongi ehk kõik park ja tulebki veel riisuda?!

Peenrad korda tehtud. Sead käivad heinamaal, neid auke silun igakord. Puud talveks võrkudega kaetud. Nii et oluline tehtud. Oleks iga päev seal, mida kõike veel teha jõuaks?!. Tallinnas istudes, olegi mõelnud, et oh milline sügis, kui palju asju jõuaks ja oleks saanud teha, kui vaid oleks seal. Lapi kiviaeda, tee metsa, no mida iganes!

Olgu mainitud, et septembrist olen autota. Ja nagu kõik teavad, siis kohalik bussiliiklus meil on nagu on. Ja mulle see graafik ei sobi kohe mitte kuidagi! Nii ma siis sõidan Tallinnast bussiga otse Kuresaarde tööle, koju saab oma hea ja armsa kliendiga. Tänud Rita! Kuna saabun alles õhtul, siis hea sõber, Kase vana läheb paar tundi varem ja hakkab kütma. Paar korda on ka soe toit laual olnud. Tänud! Leisi saan õnneks päeval bussiga, et mitte kogu aeg teiste abi paluda ja headust ära kasutada. Tagasi jälle kas mõne kliendiga või kohaliku hea sõbraga. See lause kõlas natuke imelikult… sest imelikul kombel, ongi mul enamus kliendid nii head ja toredad, et ka nemad on täitsa omad ja sõbrad. Kohalik sõber…. jajah, mul on ju tõesti oma armsad kallid inimesed seal, kelleta elu ettegi ei kujutaks enam ja eemal olles, täitsa igatsema hakkad.

Sügis läks ja tuli talv. Tuli advendi aeg.

Ja tuli aasta uus. Head uut Aastat!

Ma ei luba aga ma püüan, edaspidi olla tublim ja mitte teid nii kaua lasta oodata. Olgem hoitud!