Tevye “Viiuldaja katusel” muusikalis ütleb – ” Head uudised jäävad meie juurde ja halvad uudised ei lähe kuhugi.” Minul aga halbu uudiseid ei olegi, seega on headele rohkem ruumi ja neid tuleb ikka aina juurde. Ja aina paremaks lähevad.
Maakonna kaunimad kodud on selgunud.

Kuulsin vallast, et tähtsad inimesed, kes juuni alguses Mardil käisid, et neile Mardi väga meeldis. Oldi ikka imestatud ühe ja teise asja üle. See andis natukesekese juba lootust, et saan öelda – “Mul on au, härra president!”
Aga võta sa näpust, sellest aust jäin ma ilma.
Mida arvate teie, kui kuulete, loete – Kaunimad kodud? Mina arvan, et… arvan, et kaunis tähendab kaunis ja kodu tähendab kodu. Tuleb välja, et eksin. Nimekirjas, kes saavad maakonna kodukaunistamise tunnuskirja leidub selliseid nimetusi nagu spordiselts, paadisadam, vallavalitus, saun.
Südamest olen muidugi tänulik, et ka Mardi talu ja tema peremees selle ära on teeninud. Presidendile tunnustamiseks kolme parema sekka me seekord aga siiski ei mahtunud. Küll aga näiteks Karja saun.
Rohkem ma igaksjuhuks midagi ei ütle, jätan endast veel pettunud ja kibestunud mulje. Nautigem parem sauna.

11.06.2016 kuulutati välja aasta parimad blogijad. Mul oli au!
Sellega nüüd oli küll natukene selline huvitav lugu, et oma blogi tuli ise kenasti üles sättida, õige kategooria alla. Olin püüdlik ja hästi kena aga millegi pärast see sinna talublogide alla ei ilmunud. Saatsin veel eraldi e-maili, et mine sa tea, tegin äkki midagi valesti. No ei saanud teha! Kaks korda kindlast mitte. No ja siis mulle kirjutatakse – “Andsime Mardi talule hääle!” Vaatan, pole ju Mardi talu seal. Aga ei, on ikka küll aga hoopis aiandusblogide all. Esimese hooga olin natukene pettunud. Et no jah, loomi ei pea, traktoriga ei künna, midagi ei tooda, et äkki seepärast siis ei passinud ma talublogide alla. Lohutasin end sellega, et eks aed ole talust ju ka üks suur ja tähtis osa, et mis seal ikka. Nüüd aga on tegelikult täitsa hea meel! Alustamegi siis tagasihoidlikumalt, talu aiast ja siis järgmine aasta juba täiega, kogu taluga! Seekordse auga võib rahul olla!

Ja tegelikult ei ole vahet, millise kategooria all võit tuli, sest häälte arv oli üllatavalt muljet avaldav! Aitäh teile kõigile, kes Mardi talule ja mulle kaasa elate, kes lugudest hoolivad ja neid ootavad. Tore on ka see, et Saaremaa on nagu riik riigis, omadest hoolitakse. Asi leidis kajastamist nii “Saarte Hääle” kui ka “Meie Maa” päevalehtedes. Ka auhind oli muljet avaldav. Kulub vägagi rõõmuks ja muidugi tööks ära.

Ärme nüüd muuda seda juttu siin päris “Mardi talu edulooks” ja vaatame, mis siin juunikuu esimesel poolel Mardil toimunud on. Ega suurt olegi. Nagu teada, vihub peremees Rahvusooperi laval tantsu. Ja aega saarde tulla, oma headele klientidele massaaži teha, oligi aega täpselt üks vaba päev. Et siis kahel esmaspäeva hommikul olen esimese bussiga saarde sõitnud, ühel esmaspäeval Leisis tööl olnud, teisel Kuressaares. Mardile jäi aega üks õhtu ja teine hommik. Selleks aga, et see teine hommik ka kuidagi võimalik oleks, mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas saaks nii, et ma lõunasele bussile jõuaks Kuresaarde, sest kohalik buss sel ajal üldse ei liigu. Mul aga vaja olla õhtul juba laval. Kuna elu häid inimesi mu ellu on toonud, siis mu klient ja hea sõber Rita andis mulle oma auto. Tulles sain, sõitsin tööle, õhtul koju, järgmine hommik Kuressaarde, tagastan auto ja bussisõit alaku.
Ja oh, milline tunne oli üle pika aja ise ratastel olla ja maantee sõitu nautida! Mõned ei suuda selgeks saada, kumb on parem, jalgpall või seks, no mul on küll selge, et see üle pika aja autoga sõita on täpselt see tunne, kumb siis parem sellest jalgapallist ja seksist on.
Mardil jõudsin täpselt nii palju, et mõlema teise päeva hommikul 3,5 tundi vooliku ja kastekannuga mööda hoovi ringi joosta. Nüüd viimati veel niiduk ka lisaks. Ikka nii, et jooksed niidukiga ringi, vahepeal tõstad voolikut teise kohta, jooksed niidukiga…. kõik sai kastetud, hoov niidetud. Ja õhtul jälle laval…

Tuleb välja, et mulle elus on teatri lavast väheks jäänud. Ja nüüd mul täitsa oma lava! Ilmus ajakiri “Oma kodu”.

Lugu on kena, pildid ka. Kui mulle jutt ülevaatamiseks saadeti, ehmatasin ära, lausa piinlik hakkas, et kas nüüd liiga kenasti ei ole kirjutatud?! Aga mis seal ikka, ajakirjanikul oli ju diktofon taskus… Usun ja loodan, jääte rahule! Mandri rahvas, kel loo vastu huvi, leiab ajakirja Selveri kauplustest.
Tõus ja loojang, tõus ja loojang,
ööle järgneb päev.
Seeme mis sügisel sai mulda,
tärgates kevadel päikest näeb.
Tõus ja loojang, tõus ja loojang,
lendab kiirelt aeg,
mööduvad nädalad ja päevad,
kaasas neil pisarad ja naer.

Neid sõnu “Viiuldaja katusel” etenduses lauldes, tundub kuidagi, et need sobivad nii hästi mu praegusesse aega, Mardile. Aeg lendab kiirelt, juba kohe kohe on selleks korraks etendused läbi, ees on jaaninädal ja Mardi! Ja nii nagu suvel on Saaremaal mõnus, on seda eriti ka Mardil.
Kas ma olen õnnelik? Ei. Mul on elus asju ja ma tegelen asjadega, mis mind teevad õnnelikuks!
Kui nüüd keegi mu sügavat filosoofiat läbi ei hammustanud, võta ühendust, räägin Sulle, kuidas Sa ka õnnelik olla saaksid!
Minul näiteks on –