Oma kodu on kena omada. Omas kodus on kena olla. No ja ei saa salata, see tunne ja emotsioon on ikka paganama hea, kui Mardile jõuan. Nagu nüüd, maikuu viimasel nädalavahetusel.

Helistati vallast, tähtsad inimesed on tulemas Mardile. Paanika paanika! Kas Mardi talu on selle vääriline?! Õnneks sai eelmine kord põhi alad , kohad trimmerdatud. Et kui nüüd niidukiga üle teha, peaks nagu olema…. Aega aga vähe, et jõuda kõike….
Õnneks on mul kenad sõbrad. Lausa nii kenad, et julgesin paluda- “Palun, kas saaksid mulle appi tulla?” Tänan südamest Angelat, kes käis kaks päeva mu lillepeenraid rohimas. Tänan Ritat, kes samuti lillepeenraid rohis, kes mu tomateid on vahepeal kastnud ja mida kõike veel! Et kui kellegil mure, miks ma küll amplitesse lilli istutasin ja kes neid kastab, siis hetkel on kastja nimi Rita. Mine sa tea, võib olla varsti on au mõnda nime veel esitada.
Siit edasi natuke naljaga. Mardi talu on oma kunagiste aegade vääriline ja järgija. Aastad tagasi üks külamees rääkis, et tema vanaisa või oli see isa, ei olegi oluline, käis Mardil tööd tegemas, tasuks sai nii palju raha, et sai linnast viina ja suitsu. Justkui õige ajastus, helistab mulle külanaaber, Kase vana “Kas Sa äri tahad teha? Ma tulen sõbraga Sulle appi, Sa tood viinad”. Nad tahtsid küll puid lõhkuma tulla, kui pidasin vajalikumaks, abistada soovid, ole hea, tule aita niita. Ma muidugi ei tea, kas Kase vanal rahad otsas või viina nälg või soov aidata, igatahes abi kulus väga marjaks ära. Nii et jällegi, südamest tänud!
No ja eks ma ise niitsin niidukiga ja trimmeriga…. trimmeriga seni, kuni ta enam uuesti tööle ei tahtnud minna ja nüüd selgus, et parandust ka ei taha. No ei ole hea nali just! Aga mis parata, eks ta kaheksa aastat kõvasti vatti saanud, kordi parandamisel käinud, kord lõppeb iga asi.
Niitsin mis ma niitsin, heinamaast jõud üle ei käinud. Ajaline siis. Aga lohutame end sellega, et kes see tola siis ikka heina mais teeb?!

Nii sai oma kodule viimane lihv antud ja usun, piinlikust tundma ei pea. Tere tulemast kõigile, kes Mardile tulema pidid ja peavad. Usun, piinlikust tundma ei pea. Ehk hoopis väikest tunnustust?!

Natuke reklaami. Ilmumas on “Oma Kodu” suvenumber. Tegu siis “Saarte Hääle” lisa, väikese ajakirjaga. Tellijatele potsatab ajakiri postkasti 16.juuni ja eks müükigi kohe peale seda. Mandri rahvas leiab ajakirja Selveri kaupluse letilt.
Kaanelugu tuleb kena. “Ivar Eensoo Mardi talu aed on nagu teatrilava.” Teksti kirjutas peatoimetaja ise, Tõnis Kipper, kenad fotod tegi Maanus Masing. Kui lugu ülevaatamiseks sain, ehmatasin ära ja tundsin piinlikust. Kas lugu liiga hästi ei ole kirjutatud?!
Nii et kui kellegil huvi, jääme üheskoos ajakirja ootama. Seniks aga üks Maanuse foto, üks neist, mis mulle väga meeldis. Kunagi hiljem tuleb kindlasti album kõigist teistest headest fotodest.

Selline väike lugu seekord omast kodust, jutumärkides ja ilma. Juunis ootavad ees kiired, ühe päeva ja öö, käigud saarde ja õnneks, korraks ka Mardile. Aga Jaaniaeg on ees ja see on meie ühine aeg!
Soovin Sullegi, väärt aega!