Kui millestki muust rääkida ei ole, räägitakse ilmast. Kas ei ole praegu imeline talv?! Eelmisel nädalal saarde minek langes päevale, kui öö oli olnud väga pakaseline. Olin hommikul Tallinna kodus ja mõtlen, no misasja ma sinna saarde ronin?! Kas võtan kassid kaasa külmetama või jätan maha? Läksime ikka kõik üheskoos. Millised imelised vaated! Eestimaa on ilus! Kordi tahtnuks auto peatada ja pildistada. Sõitsin ja mõtlesin, et ei suuda mõista inimesi, kes ütlevad, et “iga kell oleks pigem soojas ja päikese all”. Äkki on nad seal liiga palju olnud ja pea on palmi all ära küpsenud?! No kuidas saab sellisest ilust loobuda?! Ma väga loodan, et see ei ole sellest, et ma äkitsi lihtsalt kade olen?!

Ilus oli ka Mardi. Nii puhas, nii valge, nii süütu, nii süütu.

Loe edasi Mardile katus? Mardi metsamaaks?

Kui kirja, siis kirja. Kas teate kedagi, kellele ei meeldi tunnustus?! Ole sa loomult tagasihoidlikumast tagasihoidlikum, ikka vajab iga hing siin maamunal kiitust ja tunnustust. Olete nõus?

Loe edasi Eesti Blogiauhinnad 2019

… on süda rõõmus! On ju nii?!

Mul on ütlus, iga artist tahaks laval olla surmani. Draama näitlejatel see suht õnnestub, laujatel mitte eriti, tantsijatel põhimõtteliselt üldse mitte. Vaatamata sellele, et lõpetasin oma balletitantsija ja teatri karjääri rumalate emotsioonide mõjul varem kui oleks võinud, tantsisin ma ometigi edasi. Elu pakub ja annab nii palju huvitavaid võimalusi. Ja mu elu nendest erinevatest võimalustest on piisavalt rikas. Olen õnnelik, et mul oli kiusatus vaadata teatrist väljapoole ja teha ka muid asju, kuigi, samas kannatas selle all kindlasti teatri tegemised. Kui tantsid nädalavahetusel 3-5 variteteeprogrammi, lõpetad öösel kahe aeg või esined ja tantsid hoopis öösel varahommikuni mõnel klubi üritusel, siis ei suuda ilmselgelt anda järgmisel päeval teatris 100%. See nüüd selleks. Muideks, kui ma ei oleks varem teatrist ära tulnud, ei oleks kindlasti ka seda, just seda, Mardi talu.

Aga hing ju ihkab… Ja nagu juba teate, siis see Luulupe küla maamats tantsis ja säras ja särab Rahvusooperi laval “Operetikuningas Imre Kálmán” etenduses. Nii et süda on ikka rõõmus, et laval saab veel ja vahel olla.

Loe edasi Kui hing saab kõik mis ihkab…

Mu head inimesed! Head uut aastat!

Kuigi ma enamasti ei saa aru, miks te olemas olete, olen ma selle eest ometigi tänulik. Ikka ja jälle on mul tunne ja teadmine, ei ole mul midagi esitleda, millegagi uhkustada ja samas pean ma ju olema nõus, lihtsuses peitub võlu. Ja samas ma tean ju nii hästi, et kui asju teha südamega…… ainult rõõm, kui teie südamed tuksuvad samas rütmis.

Hakkame uuemast pihta. Mul on hästi hoitud saladus. See ei puuduta otseselt talu, küll aga mind. Kui augustis lõppesid “Viiuldaja Katusel” etendused, olin teadmises, et see on minu lava ja tantsu luigelaul. Kuigi alati on mul olnud tunne, et veel ei ole kõik. Ja ka see kord ei olnud. Aasta viimasel päeval oli õnn olla laval.
Oma koduteatris. Majas, mis on olnud mu teine kodu, majas, kuhu kuulub mu süda. “Estonia”!
Ma tänan selle eest elu, saatust ja muidugi häid inimesi! Ma olen õnnelik.
Aga see ei ole veel kõik. Ma olen nii õnnelik, et see sama elu ja saatus annab võimaluse taas ja taas, jälle ja jälle olla ühel laval Helgi Salloga.

Loe edasi Head uut aastat!