Mis on kodu, kus on kodu? Kas seal kus on su kott ja voodi või……. Igatahes möödub minu juulikuu suuremalt jaolt Mardil. Eelmine kolmapäev tulin sealt, reede läksin, täna teisipäeval tulin ja reede õhtul lähen jälle, kümneks päevaks. Ja võin öelda küll, et tunnen end väga koduselt ja mõnsualt seal. Ja nagu ütles mu armas õpetaja, Marike Tammet-” Et mõtle Ivar, Sul on maailmas täiesti oma koht.” Eks ta ole, Tallinnas jaga siin niiöelda oma kodu ei tea kellega, enamus naabrid pole ju tihtipeale üldse meeltmööda. Ja kui kodu on ikka üks korter ühes majas? Aga see selleks. Ja nagu üks naabergi täna küsis mu tihedatele külastustele – “Kas hakkad kohalikuks?” No kes teab, kes teab mida elu toob.

Need neli päeva möödusid väga toredasti.  Esiteks juba seepärast, et oma kohalolekuga austasid ja rõõmustasid mind mu kallis õde oma kaasaga. Lausa nii palju, e t kui mina koos Aeda ja Taneliga kohale jõudsime, olid nemad juba öö ja päeva seal olndu ja ootasid meid.

Ma ei hakkaks siin taas kiitma Aeta ja Tanelit. Nemad on tihedad külalised ja tegijad ja teavad väga hästi, et olen tänulik oldud aja eest ja tänulik abi ja tegemiste eest. Nii et pühendan selle postituse oma kallile õele Anule. Anu on ikka lõõpinud, et minu juurde ei saa tulla, et “Ivar paneb kõik inimesed tööle. ” Õnneks asi ikka nii hull ei ole. 🙂 Aga et siis jah, mu armas õeke oli väga tubli ja initsatiivi haarav paljudes asjades. Marekuga koos niideti usinasti muru, õlitati maja, Anu sai peenraid rohida jne.

Nii palju küll, et mind on pannud imestama, mitte nüüd ainult minu talu puhul aga et jah, veidi imelik, et kuidas suudab mõni inimene olla sellises kohas ja käsi mitte millegile mitte külge panna. Lihtsalt  mitte midagi tehes päevad läbi olla.

Ja et ei jääks mulje, et need päevad kõik ainult rabasid tööd, siis laupäev möödus meil mõnuledes rannas, pühapäeval, kui Pärnu purustas rannaliste rekordeid ja Tallinnas oli taevas selgemast selgem, siis meie nautisime paduvihma ja korjasime metsas kukeseeni. Lisaks muidugi lustakad olemised õhtutundidel. Just nii lustakad, et avalikusele ei avalda aga meie hinge ja südant paitavad pikalt ja mäletus jääb hea.

Üheks suuremaks tegemiseks kujunes meil seekord vana lauda asukoha korrastamine. Kevadel sünnipäeva ajal võtsime ette lauda jäänuste lammutamise, seekord vedasime veel sodi ära, kaevasime kive välja, tasandasime maapinda. Nii e t vaikselt võtab ilmet ja annab lootust, et varsti on seal… See mis seal varsti on, sellest siis kui see seal olema saab. 🙂

Panen siia laudast ühe vana pidli ja pildi mis täna mahajäi. Ega seal mingit ilu ei ole aga nagu ütlesin, annab lootust.

Aga et natuke ilu ka ikka oleks, siis pilt ka peenrast, mille kaevamist eelmine kord alustasin ja seekord valmis sain.

Et kes vajab meeldetuletust, siis võib vaadata eelmise postituse peenra pilti. Muide, kive kaevasin jälle üsna suure hunniku välja. Nii et nendest kividest ja lauda koha omadest sai ka kiviaed tubli täiendust. Ainus, mis nende kivide väljakaevamisest rõõmu valmistabki, lisaks muidugi ka sellele et ramm kasvab, ongi see, et tean, et kõik kivid on väga vajalikud, nii et see kaevamine ja tassimine tasub vägagi ära. Aga noh, kui närvid haiged oleksid, siis ajaks see kaevamine, kus kivi kivi otsas kinni on, päris hulluks ikka  küll. 🙂

Kindlasti lugesite nüüd mu juttu ja peas ikka kummitas, et mis pagan see Moda De Sana on? Vastus on lihtne. Mängisime meie ühel õhtul sõnaseltusmängu Alias. Marek püüdis Anule seletada sõna – ” Leonardo de Vinci, kuulsaim maal, naeratav naine.” Vastuseks kõlas – “Moda De Sana!” See ei jäänud muidugi ainukeseks pärliks. Nii et naerda sai kõhud krampi ja silmad märjaks.

Nüüd olen oma “kohustuse” täitnud kõigi ees, kes ootasid mu uut postitust, aeg magama minna, saab paar päeva linnas elatist teenida, et siis jälle mõnusasti Mardil elu nautida.