Et siis jah, mina enam ei rahasta Tallinna TV-d ja muud jama, mis pealinnas Keskerakondlik linnavalitsus korraldab. Seda juba eelmise aasta lõpust. Täitsa hea on tunda end peaaegu saarlasena ja väikseks abiks ju minu maksudki koduvallale. Praami pilet ka puhta nimeline. Uhke värk! Ja et end saaralsena paremini tunda ja eluga kursis olla, käib mul Tallinna koju ka” Saarte Hääl”
Minek oli varakult planeeritud, tuleku ja mineku päevad ja 3 täis “tööpäeva”. Kuigi peale seda lumejama, mis siin aprilli alguses pihta hakkas, olin valmis ka juba loobuma. Kuid mõtlesin siiski, et kui muud ei saa teha, siis metsatööd mul seal pooleli küllaga. Abiks seegi ju.
Mida rohkem sõites saarteni jõudma hakkasin, seda vähemaks jäi lund ja kohapeal oli üllatus väga meeldiv! Vaatamata sellele, et naabrinaise sõnul pidi meie kant saarel kõige külmem koht olema. Õitsesid lilled, laulsid linnud, kured olid kohal… Mina suutsin erinevalt koerast oma emotsioone valitseda aga Tacoma oli küll täitsa pöörane. Ta tunnetab alati seda vabadust sealt, võtab siis sellised tuurid üles ja kimab ringiratast mööda hoovi ringi.
