Nagu teame, tehti saarel majadele  ikka rookatus. Hea rookatus pidas vastu aastaid sada. “Kaunil nõukogude ajal” ehiti katus eterniidiga, tänu millele vanad ja väärikad majad, nagu ütleb Elo Lutsepp, nõukogude aja üle on elanud. Eks ta oli, vihma pidas ja odav ka, ilust ja moest tol ajal vist rääkimata. Nii tabas see saatus ka minu rehielamut.

Seda aga kahjuks vaid ühel küljel, lõunapoolsel.Loe edasi Mure katusega.

Nagu näete, valmisid tomatid kenasti. Laud seal peenra ees on selleks, et kui vihma sajab, tilgub räästast vesi lauale ja tomatid saavadki juua. Elo vabaõhumuuseumist oli igatahes vaimustuses kogus sellest tomati värgist.Loe edasi Jätkame tomatitega. 🙂 Ja siis edasi.

Ainus, mis kunagisest aiast aimu annab, on vanad ja suht metsistunud õunapuud, vana väärikas pirnipuu ja mõned punasessõstra põõsad. Ja maja ees ühe koha peal, kevadel üksikud tulbilehed. Ülejäänud null. Kusjuures, mõned õunapuud kandsid väga maitsavaid õune.

Pirnipuu. Palju vanust võiks olla?

Kui jutt puudele läks, jätkame sealt.Loe edasi Aed, peenrad, taimed, lilled, heina ja muru niitmine, võsa saagimine…..

Seda et seal talus kemmergut ei olnud, juba rääkisin. Enne endisi omanikke elas seal üksik naisterahvas, kelle isa kunagi riigilt talu välja ostis. Ju sel naisel oli mugavam ihuhäda põllul või metsas teha. Ka ei ole seal jälgegi keldrist. Kummaline. Ja ei ole jälgegi ka saunast. Kus end pesti või kuidas, ei tea. Kunagi ammu võibolla tõesti tehti sauna ka seal samas rehetoas. Reheahjul on üks huvitav auk küll, mis näeb üsna kerise moodi välja.Loe edasi Sauna ehitus. (loe – sauna ei ehitatud)

Kunagi kui Toomase ja Gerdaga Saaremaal käisin, üks esimestest kordatest, võib öelda, et armusin Saaremaasse. Mis on minu jaoks Saaremaa? Meri niikuinii aga veel kolm sõna-asja. Lambad, kadakad ja kiviaiad. Sellest ajast vist ongi, peaaegu et lemmikloom lammas ja lemmikpuu kadakas. Eriti kustumatu mulje jättis, kui käisime Toomase vanaema vanas talukohas, käime metsa all ja Toomas näitab, näe, siin olid vanasti koplid. Mida??!!! Keset metsa kiviaiad?! Võimas! Natuke aga kurb ka, et asjadel käestlastakse minna.

Ja mida ma tundsin, kui esimest korda Mardile läksin?! Esimene koht kuhu mu jalg astus oli….

Kas ei ole võimas ja lummav?!Loe edasi Kiviaiad, rehealuse müür.

Selline oli kaev maja ees augustis 2007. Mina käisin ja pumpasin aga vett ja mõtlesin, et nii ongi, puurkaev, läheb toru maasse ja………. kuni ühel toredal päeval, raks ja vajub mu jalg läbi laua.

Õhtul oli väike peoke, öö möödus seltsis segaselt, hommikul peakesed natsa uimased ja siis ütleb Kati -“nii, teeme kaevu” Ja tegime. Ütleme Kati kiituseks, et enamasti tema tegi. Mina olin selline väike abijõud.Loe edasi Kaevu ja kemmergu saamislugu. Uskumatu naine Kati. Muutused ajaga.

Kuna aega natuke mööda läinud esimestest päevadest Mardil, siis ega enam kõike sündmusi ja tegusi kronoloogiliselt ei mäleta. Üks mis aga kindel, et kohe esmalt koristasime maja sellest õudusest puhtaks. Saale ja Tanel kiskusid need jubedad tapeedid seintelt maha, mina üritasin läbi naadi ja ohakate ja muu rohu trimmeriga rajada teed heinamaale, kuhu teha lõke, kus prahti põletada. Ja mida põletada, seda jätkus. Jätkus ka seda, mida tulle panna ei saa ja mis ootab ära vedamist. Mis aga selle kogu laga ja sodi juures kõige hämmastavam – joodi pudel tühjaks, visati lähimasse põõsasse, söödi konserv tühjaks, sama lugu. Ja nii oli ja kahjuks leidub veelgi neid pudeleid ja konserve ja kõike muud, igal võimalikul pool.

Nüüd aga fotode juurde, eks need räägi asjast kõige paremini.Loe edasi Esimesed talgud. 🙂

Sõpadega on mul vedanud. Mida ma ilma teieta küll teeks??!! 🙂

Esmalt suured tänud Tanelile, ilma kelleta poleks ma saanud mööda Eestit ringi sõita ja talu otsida , poleks ka Mardile ehk kohale jõudnud. Ilma kelle abita poleks pooled asjad Mardil nii kaugel nagu nad on.Loe edasi Tänud kallitele sõpradele ja muidu headele inimestele.

“Naabreid” on mul seal palju. Sügisesed hiired esiteks. Hiired, kelle eest ma esimesel sügisel hoiduda ei osanudki ja kes suvatsesid piisavalt palju pahandust seal teha. See sügis oli seal üks ülbik, kes meie kõigi nähes käis koera toidu kallal. Tanelil möödus pool õhtut hiirejahiga, et teda kinni püüda. Küll luurasime rehe all teda ja siis õues maja ees, aga võta näpust, kavaldas meid üle teine. Muidugi sain ma mõned korrad kiljuda, näiteks kui läksin kapist nõusi võtma ja ootamatult hiir pea-aegu üle näppude jooksis. Nüüd detsembris aga sain täieliku pettumuse osaliseks. Ostsin lõksud kaasa, seadsin ahvatleva juustuga üles ja no ei midagi!!! Ju siis olin liiga hoolas ja tegin seltsimeestele elu ebahuvitavaks üksi seal võimutsedes.Loe edasi Minu naabrid.