Ühe talu lugu ja elu. Vana rehimaja, põlised koduloomad. Kihnu maalammas, Eesti maalammas, Eesti maakana
15.03.2023 avaldas „Maaleht“ minust loo: „Balletitantsija Ivar Eensoo leidis armastuse esimesest silmapilgust: kihnu maalambad“
Selle kena loo alla kirjutas Kihnu Maalmaba Kasvatajate Seltsi (KMKS) president Anneli Ärmpalu-Idvand kaks järgmist kommentaari:Loe edasi Karma is the bitch!
Vaikus, vaikus, vaikus valitseb siin blogis. Mis mul öelda, piinlik. Natukene vabandades, pool kevadist lugu ammu valmis ja ootas edasikirjutamist…. mõtlesin, et vahelduseks suvekuuma sobiks talvist karskust ja kevadist värskust hästi avaldada aga, sinna ta seisma on jäänud. Ja nüüd on see kuum suvi ka läbi saamas. Kuid ehk vabandan päris välja sellega, et kirjutamiseta ma olnud ei ole?! Üsna üllatusena tuli pakkumine “Meie Maast”, et “kuidas oleks see aasta Vilma asendusega?” Esimene mõte oli küll, et… aga ilmselgelt, oleks ma seekord ära öelnud, ei oleks kolmandat pakkumist tehtud. Ma aga ootan seda kolmandat väga! Nii jagangi teiega, kellele te mu kirjutamine meeldib, oma selle suve lugusi.Loe edasi “Meie Maa” 2019
Me kõik käime siin elus oma rada. Mõni valib suuna ja sihi, teine eksleb siia, sinna, teadmata isegi, kuhu välja tahab jõuda. Me looksime just kui lugu, iga üks oma. Mõni lugu lõppeb ennem, kui alata jõuab. Mõni pakub rõõmu, teine on vahel natuke ehk isegi piinlik. Mul oli au, käia rääkimas oma lugu, Kadi raadios. Järelkuulatav on see SIIN. Ju pakub rõõmu?!
Kui millestki muust rääkida ei ole, räägitakse ilmast. Kas ei ole praegu imeline talv?! Eelmisel nädalal saarde minek langes päevale, kui öö oli olnud väga pakaseline. Olin hommikul Tallinna kodus ja mõtlen, no misasja ma sinna saarde ronin?! Kas võtan kassid kaasa külmetama või jätan maha? Läksime ikka kõik üheskoos. Millised imelised vaated! Eestimaa on ilus! Kordi tahtnuks auto peatada ja pildistada. Sõitsin ja mõtlesin, et ei suuda mõista inimesi, kes ütlevad, et “iga kell oleks pigem soojas ja päikese all”. Äkki on nad seal liiga palju olnud ja pea on palmi all ära küpsenud?! No kuidas saab sellisest ilust loobuda?! Ma väga loodan, et see ei ole sellest, et ma äkitsi lihtsalt kade olen?!
Ilus oli ka Mardi. Nii puhas, nii valge, nii süütu, nii süütu.
Kui kirja, siis kirja. Kas teate kedagi, kellele ei meeldi tunnustus?! Ole sa loomult tagasihoidlikumast tagasihoidlikum, ikka vajab iga hing siin maamunal kiitust ja tunnustust. Olete nõus?
Loe edasi Eesti Blogiauhinnad 2019… on süda rõõmus! On ju nii?!
Mul on ütlus, iga artist tahaks laval olla surmani. Draama näitlejatel see suht õnnestub, laujatel mitte eriti, tantsijatel põhimõtteliselt üldse mitte. Vaatamata sellele, et lõpetasin oma balletitantsija ja teatri karjääri rumalate emotsioonide mõjul varem kui oleks võinud, tantsisin ma ometigi edasi. Elu pakub ja annab nii palju huvitavaid võimalusi. Ja mu elu nendest erinevatest võimalustest on piisavalt rikas. Olen õnnelik, et mul oli kiusatus vaadata teatrist väljapoole ja teha ka muid asju, kuigi, samas kannatas selle all kindlasti teatri tegemised. Kui tantsid nädalavahetusel 3-5 variteteeprogrammi, lõpetad öösel kahe aeg või esined ja tantsid hoopis öösel varahommikuni mõnel klubi üritusel, siis ei suuda ilmselgelt anda järgmisel päeval teatris 100%. See nüüd selleks. Muideks, kui ma ei oleks varem teatrist ära tulnud, ei oleks kindlasti ka seda, just seda, Mardi talu.
Aga hing ju ihkab… Ja nagu juba teate, siis see Luulupe küla maamats tantsis ja säras ja särab Rahvusooperi laval “Operetikuningas Imre Kálmán” etenduses. Nii et süda on ikka rõõmus, et laval saab veel ja vahel olla.
Mu head inimesed! Head uut aastat!
Kuigi ma enamasti ei saa aru, miks te olemas olete, olen ma selle eest ometigi tänulik. Ikka ja jälle on mul tunne ja teadmine, ei ole mul midagi esitleda, millegagi uhkustada ja samas pean ma ju olema nõus, lihtsuses peitub võlu. Ja samas ma tean ju nii hästi, et kui asju teha südamega…… ainult rõõm, kui teie südamed tuksuvad samas rütmis.
Hakkame uuemast pihta. Mul on hästi hoitud saladus. See ei puuduta otseselt talu, küll aga mind. Kui augustis lõppesid “Viiuldaja Katusel” etendused, olin teadmises, et see on minu lava ja tantsu luigelaul. Kuigi alati on mul olnud tunne, et veel ei ole kõik. Ja ka see kord ei olnud. Aasta viimasel päeval oli õnn olla laval.
Oma koduteatris. Majas, mis on olnud mu teine kodu, majas, kuhu kuulub mu süda. “Estonia”!
Ma tänan selle eest elu, saatust ja muidugi häid inimesi! Ma olen õnnelik.
Aga see ei ole veel kõik. Ma olen nii õnnelik, et see sama elu ja saatus annab võimaluse taas ja taas, jälle ja jälle olla ühel laval Helgi Salloga.
Soovisin eelmine kord jagada teile ühte pilti aga unustasin. Tuleb tõdeda, et lihtsates aga ka igapäevastes asjades peitub ilu ja võlu. Tihti ei oska me seda lihtsalt märgatagi. Või siis peame seda nii igapäevaseks, et mis ilu selles ikka taga ajada?! On siis lauda seina äärde lapitud puudes midagi ilusat? Minu silm küll puhkas ja tõdesin “No on ikka kena vaadata küll!” Ja kui veel Taneli tehtud pilti nägin…
Nüüd edasi, ennem kui vajutatate “loe edasi”, väike hoiatus nõrganärvilistele. Esineb ehk häirivat sisu. Aga ega asi nii hull ka ole, elu nagu elu ikka.Loe edasi Natuke rohkem lambajuttu.
Vahel juhtub, et taban end, peeglist endale otsa vaatamas. Näiteks, kui pesen hambaid. “Kes Sa oled?! Miks Sa oled siin elus?! Nüüd ja praegu?!” Vaatan peeglisse ja mõtlen, kas see olen tõesti mina? Aga kui mind ei oleks? Kas elus oleks midagi teisiti? Mis tunne see oleks, kui mind ei ole….
Loe edasi Jõuan ei jõua, soosib ei soosi.