Ühe talu lugu ja elu. Vana rehimaja, põlised koduloomad. Kihnu maalammas, Eesti maalammas, Eesti maakana
Kahju, et praegu Mardil ei saa olla. Lumega on seal kindlasti ääretult ilus! Rahu, vaikus, puhtus. Aga aastad alles ees ja ei välista, et tuleb aeg, kus terve talv saan lund seal rookida. Õnneks sain talvest aimu 28 detsember, kui väljas oli külm ja kõik härmas. Väike meenutus.
Loe edasi Jaanuar – järelemõtlemise ja uute plaanide tegemise aeg.
Minult on küsitud, et miks ma ei ole teinud Mardi talu toetusfondi. Iseenesest… tegin 1,5 aastat tagasi endale nö kogumisarve, kuhu igal tulupäeval väikese protsendi kandsin. Mis muidugi on nüüd sujuvalt ka käiku läinud, sest pidevalt on ju midagi vaja.
Täiesti uskumatu. Kas tõesti küttis ja sai sellel paremini süüa teha, kui ühel korralikul maapliidil? Või oli see nii moodne ja popp, et vana ahi tuli väljalõhkuda ja see asemele panna. Nüüd on soojamüüris auk ja eeskambri soojamüüri see pioneer soojaks ka ei küta. Nii et üks korralik ahi ja pliit on ka plaanis. Heino juures käisin vaatamas tema uut pliiti ja ahju. Väga ilus ja võimas oli aga sama võimas oli ka hind, mis neil see maksma läks.
Loomadega minemine maale on üks paras ettevõtmine. Õnneks on autosõiduga nad harjunud ja üsna naudivad seda.
Ükskord oli kassidel hea päev ja said nautida autosõitu lahtiselt. 🙂Loe edasi Tacomal, Dooral ja Possul on ka maal mõnus ja hea!
Arvata ju on, et sel talul on pikk ja väärikas ajalugu. Ja seda teada on ju nii põnev! Selleks võtsin ühendust Fred Pussiga, kelle firma teostab ajaloouuringuid ja koostab sugupuid. Ka ise otsisin matrejali. Vallast, Riigiarhiivist ja Ajalooarhiivist sain igasugu huvitavaid dokumentide koopiaid.
Näiteks ostu-müügileping, mis sõlmiti 24 märtsil 1932, kus Aleksander ostab riigilt välja selle talu.Loe edasi Ajaloost
Nagu teame, tehti saarel majadele ikka rookatus. Hea rookatus pidas vastu aastaid sada. “Kaunil nõukogude ajal” ehiti katus eterniidiga, tänu millele vanad ja väärikad majad, nagu ütleb Elo Lutsepp, nõukogude aja üle on elanud. Eks ta oli, vihma pidas ja odav ka, ilust ja moest tol ajal vist rääkimata. Nii tabas see saatus ka minu rehielamut.
Seda aga kahjuks vaid ühel küljel, lõunapoolsel.Loe edasi Mure katusega.
Heino on üsna värvikas kuju. Tore, siiralt hea, tingimusteta abivalmis ja lahke. Nagu üks õige saare mees olema peab vist. Heino on mu naaber. Mitte naaber, kelle talu minu oma kõrval kohe oleks aga üsna naaber ikkagi. Heino on hobuste omanik. Iga päev sõidab ta minu talust oma uhkel autol mööda hobuseid vaatama. Viskab ka minu maale pilgu peale. Nii et, naabrivalve töötab hästi.Loe edasi Heino
Nagu näete, valmisid tomatid kenasti. Laud seal peenra ees on selleks, et kui vihma sajab, tilgub räästast vesi lauale ja tomatid saavadki juua. Elo vabaõhumuuseumist oli igatahes vaimustuses kogus sellest tomati värgist.Loe edasi Jätkame tomatitega. 🙂 Ja siis edasi.
Ainus, mis kunagisest aiast aimu annab, on vanad ja suht metsistunud õunapuud, vana väärikas pirnipuu ja mõned punasessõstra põõsad. Ja maja ees ühe koha peal, kevadel üksikud tulbilehed. Ülejäänud null. Kusjuures, mõned õunapuud kandsid väga maitsavaid õune.
Pirnipuu. Palju vanust võiks olla?
Kui jutt puudele läks, jätkame sealt.Loe edasi Aed, peenrad, taimed, lilled, heina ja muru niitmine, võsa saagimine…..
Seda et seal talus kemmergut ei olnud, juba rääkisin. Enne endisi omanikke elas seal üksik naisterahvas, kelle isa kunagi riigilt talu välja ostis. Ju sel naisel oli mugavam ihuhäda põllul või metsas teha. Ka ei ole seal jälgegi keldrist. Kummaline. Ja ei ole jälgegi ka saunast. Kus end pesti või kuidas, ei tea. Kunagi ammu võibolla tõesti tehti sauna ka seal samas rehetoas. Reheahjul on üks huvitav auk küll, mis näeb üsna kerise moodi välja.Loe edasi Sauna ehitus. (loe – sauna ei ehitatud)