Tabasin end mõttelt, et igatsus maakodu järgi võimendub aastaaegade vahetusega. Sõidad autoga mööda Eesti teid, vaatad neid kolletavaid ja punetavaid metsi, küntud põlde, metsaveerel majake, tulekesed põlemas, korstnast tõuseb suits… tahaks ise tunda seda kõdu lõhna, selga tõmmata villane kampsun, teha pliidi all tuld, mõnuleda kiitoolis. Tuleb talv, tahaks seda puhtust ja valget ja karget õhku… kevadest ja suvest ei hakka rääkimagi.

Ema, kui käib seda ajaraamatut lugemas, ütleb ikka- “Käisin Mardil”. Keegi on veel öelnud, et jutte lugedes, on tunne nagu oleks ise koha peal. Nii kutsungi teid paariks päevaks Mardile.

Loe edasi Kilplase plaanimajandus.

Mine sa tea, mõnes ehk tekitab küsimusi, et mis või kes see siis nüüd oli mönus. Mõni on ka muret kurtnud, et kuhu omati jäävad Mardi talu postitused. Ehk mõni igatseb jutukest ja pildikesi ka ilma muret kurtmata. Aga nüüd on siis see hetk, kus elustub veelkord Mardi talus suvi 2014. Suvest see aeg, kus sai oldud kohapeal 1,5 kuud ja natuke veel peale ka. Kuna ma ise väljaütlesin, siis tõsi ta on, mönus ta oli. Kuidas teisiti?!

Alustuseks aga Mardi talu 2014 aasta paraadfoto.

Ja kuna ühel talu on ka peremees on temastki üks pilt paraadlikuks tehtud.

Ja nüüd siis vaatame, kuidas see mönus suvi taas korraks elustub ja siis ajalukku talletub.Loe edasi Oli mönus.

Alati kui ise ei saa kohal olla, ei tähenda, et head inimesed ei ole Mardile oodatud. Nii sai Mardi talu võõrustada  juba vanu aga ka uusi sõpru, Metsasi. Seekord mitte papat vaid ennast, vaid ka kahte poega ja nende ema.

Loodan, et oldud aeg oli nauditav?!

Tänud perepoegadele, kes võtsid vaevakas hoovi niita. Mina pääsesin nädala pärast vaevast.

Siit lugu, kuidas tekivad külajutud. Räägib mulle hea naabritüdruk, et ema rääkis “Ivar käinud Mardil niitmas”. Marje vastu “Ei ole olnud, Ivar ju mandril ja Rootsis”. Edasi  oletatakse, et Kase vana tegi Jaanipäeva kingi ja käis Mardil niitmas. Hea “naabrivalve”, see et hoov niidetud, teelt märgatakse aga seda kolme päeva jooksul tähele ei panda, et hoovil auto ja rahvast palju.

Jaanipäevaks jõudis peremees ise ka kohale. Tähistatud sai kombekohaselt. Ühest kohast alustatud, teises kohas jätkatud, kolmandas, Mardil lõpetatud. Lõkkega. Mitte kombekohaselt kõik aga läbi sai. 01.30 oli vaikus ja rahu. Pole halba ilma heata, järgmine päev oli palju kenam, kui oleks võinud olla, kui jaaniöö hommikuni oleks läinud.

Paar päeva sai peale Jaani veel olla, mõtlesin, et mida nendega pihta hakata. Kuna mind on hakanud vohav võsa jõe kaldal füüsiliselt ärritama, mõtlesin, tuleb korda teha. Ilm ka soosib seda tegevust. Lisaks veel “igavenetuli”. Kohendad hommikul jaanilõkke ja asi toimib mitu päeva. Muudkui vead oksi peale ja…Kuigi, mõned aastat tagasi ju sai kõik puhtaks juba tehtud…

Natuke saega, enamasti oksakääridega ma seal toimetasin. Sõber Tanel aitas oksi lõkkesse tassida. Trimmerdas ka jõekalda ära. Võõrale ehk pole vahe märgatav, endal aga hea vaadata. Ma ei tea, kui suur vajadus selleks tööks oli?! Keset hoovi ju jõgi ei jookse ja võsa ei kasva aga… mulle meeldib kord ja kui on korras siis on kena ja kui on kena, siis on… Seekord jõudis palju jõudis, suvi ees, jõuab edasi teha.

Ja kui üldse ei teeks, näeks jõgi välja sellinne. Auuu, jõgi, kus sa oled?!

Nende jõgede ja kraavidega on mulle natuke segane lugu. Maja taga jookseb Luulupe kraav, mis näeb välja nagu jõgi. Vesi sees ja puha. Maja kõrval, suure hobuste kopli ees on aga Luulupe jõgi, mis näeb välja nagu kraav, vesi suliseb vaid kevadel.

Siit üks naljaks lugu veel. Minu heinamaa ja kraavi vahel on vana kivi aed. Mul on hea sõber, vaegnägija ehk siis ametlikult nägemispuudega. Vaatan mina millaski kunagi mingeid kaarte, seal kirjas – kiviaed puudega. Mõtlen, ok, on teine lagunenud, rohtu kasvanud, võsastunud, puidki siin ja seal, et täitsa huvitav, et seda siis nimetatakse puudega(puue) kiviaiaks. Tegelt aga peeti siiski silmas, et kiviaias kasvavad puud. Miks nad seal kasvavad ja kuidas neid sinna üldse kasvama lasti, mina aru ei saa aga on nagu on. Kõiki enam maha ka ei raatsi vist võtta…. vähemalt annan endast parima…. ja loodame, et kunagi millaski on kiviaed, millel ei ole enam ei puuet ega puid.

Ühele asjale sain seekord jälile. Varem, ennem mind, tehti nii mõnigi asi Mardil rahaks. Läks ait, läks mets, läksid maad, külarahavalt olin kuulnud, et läksid ka paargu kivid. Imestasin ja mõtlesin, et kes neid ja miks küll otsis, on siis saarel kivide puudus?! Ja kuidas sai neid üldse müüa?! Kivid aga ei läinudki üldse kaugele, need on tee all, mis lähevad üle jõe. Väidetavalt müüdi need 100 krooni eest… mõtlesin, viiks koju tagasi ja jätaks sinna 7 eurot ja teeks veel kingituseks silla ka üle…..

Ühest häbiplekist sain lahti. Kevadeti olen püüdnud ikka metsa korda teha. Nii on siin ja seal palgi hunnikud, sellest kevadest ja eelmisest ja kes teab mitmest veel. Mõned isegi lõkkes juba ära põletatud, et oleks vaade kenam ja hoov korras. See kevad on möödnunud piinlikult, poest kaminapuid kaasaostes. Ja ka naabritelt palutud. Kuna piinlikusel ja häbil peab ju piir olema, tegime Taneliga ühele hunnikule lõpu peale. Tanel saagis ja lõhkus, mina vedasin ja lappisin ja väike riit sai ilmet. Algus tehtud, ehk olen suvel tubli edasi. Ja kui keegi sõpradest tunneb soovi, et tahaks saagida ja lõhkuda, abist ära ei ütle. Talvepuud tuleb ju ära teha.

Mardil lehvib jälle sinimustvalge! Talvega juhtus selline lugu, et vimbel oli otsa katki saanud ja end ümber masti sõlminud, ei liikunud ka nöör enam. Nööri saime maha, vimpel aga inetult jäi ikka. Eelmine aasta ei saanud post väga moodsalt ja praktiliselt püsti pandud. Auku, kivide vahele…. Selleks aastaks sai lahendus. Meetri kõrguselt mast maha, kruvide ja traadiga allesjäänud külge. Meeter poolteist kaotasime veel otsast, kui mast vastu maad kukkus. Tulemusega olen ma aga väga rahul. Ennem, kui juhtus kael kange olema, vimplit ei näinudki. Nüüd aga lehvib sinimustvalge uhkelt silmapiiril.

No nii, päevi oli vähe, tegusi ma ei tea, jutt sai nüüd ikka nagu kuu jagu. Tänan Denverit, Olveri ja Allanit. Tänan Tanelit. Tänan häid sõpru Jaanide eest!

Kuu aga on kohe ees……….. terve kuu ja natuke veelgi. Mönus!

 

Sai juuni alguses nädalakese Mardil oldud. Tegevust jagus.

Ärgem elagem minevikus ega tulevikus, olgem tänases päevas.

Loe edasi Pikka juttu pole alati vaja.

Figaro siin, Figaro seal, Ösel parim paik on maa pääl! Tallinn, Stockholm, Tallinn, Koeru, Rapla… Mardi talu. Kes palju teeb, see palju jõuab. Mitmel rindel korraga. Noh, alati ju kõike ei jõua, ikka jääb päev puudu aga iga asi omala ajal ja õigel ajal kohe kindlasti. Ja õigel ajal, pikk päev autoroolis, “finaly” olin ma kohal. Imeline!

Loe edasi Päev jäi väheks.

Aeg lendab kiirelt, päevad tegemisi täis. Vahepeal kaks korda Mardil käidud aga lugulooni ei ole kuidagi jõudnud.

Mu armas sõber,meie külast, Marje, küsib alati, kui lugu üleval, “noh, palju täna võtsid?!” Nüüd siis ei teagi, kas on kuu kuival oldud või…. aga hetkel kasutan vaba hetke ära ja paneme loo kirja. Muidugi ma saan aru Marje komplimendist ja eks ta tõsi ole, igalühel oma väljendusviisid ja oskused kiitust või tunnustust jagada.

Aga nii lihtsalt see siis käibki, seekord kaks ühes. Alustame ülestõusmispühadest. Kes kuhu tõusis ja miks, noh, ei ole mulle just väga oluline. Munadepühad… ei noh, tore et munadel ka omad pühad. On kuidas on, vahel on aga tore vooluga kaasa minna. Vähemalt sai toa ilusaks ja meeleolu kenaks.

Loe edasi Nii lihtne see ongi.

Kõigepealt, mina tervitan teid! Üle pika aja! 🙂

Aga nii ta on, see aasta läks aja planeerimine ja ilm kenasti kokku. Kevad on tõesti käes, õhk putukate suminast paks, kollased ja kirjud liblikad nähtud ja loomulikult, esimesed õied pakuvad ilu ja rõõmu. Ja linnulaul… Imelikul kombel ei kohanud aga ühtegi looma, kui väljaarvata üks valge kass ja sõbrad hobused, kes truult mu tegemisi jälgisid. Küll aga kuulsin. Mägral on maja all pojad. Küll oli vahava seda pisikeste piuksumist kuulata. Kevad käes ja mina kohal.

Loe edasi Tuli kevad, tuli peremees.

Siis kui ise Tallinnas olen, tulevad Mardilt hääd uudised.

Eelmise ja eelmiste juttude jätkuks, mu 2 viimast saart paargu tagant on läinud!

Ei hakka seekord upsakat ja ninatarka saksa prouat lahkama. Taustauuring jooksis nüüd mulle iseenesest kätte. Tädi on Valgamaal elanud 19 aastat. Pidigi teine teiste suhtes kriitiline olema ja kibestumine pidi läbi lööma. Kasvatab ja päästab vanaaegset Tori tõugu hobuseid, mida pole kunagi olemas olnudki.

Aga jah, tema pettumuseks sii,s need kaks viimast võsa jäänukit mulle kenal suvepäeval enam päiksevarju ei paku.Loe edasi Südant soendavad uudised.

Oli au. Oli au olla oktoobrikuu lõpus viis päeva Mardil. Oli au kogeda head.

Alustaks sellest, et saabumine reedel oli imeline. Väljas oli päike, väljas oli soe. Ja nagu mul kombeks, alati saabudes avada vahuvein, tervitada ja au anda oma talule, istusin kuni pimedani maja ees, katuse räästa all, mõnulesin nagu kiisu päikese käes. Ja veel ei olnud põhjust kiruda, et miks pagan seda kella oli vaja keerata ja tund varem pimedaks peab minema.

Ja Mardi oli päiksesäras imeline!

Loe edasi Teatepulk uuele peremehele.

Kuumad, seda sõna otsese mõttes, uudised!

Ise esitasin pealkirjas küsimuse, ise vastan. Soe süda. Olete nõus?! Ja mis on ühe maja soe süda?! Loomulikult üks korralikult toimiv küttekeha. Mardil on uus pliit ja soemüür. Parem ja kenam, kui ei kunagi varem. Ja kas peaks midagi veel olema, et ma end õnnelikuna tunneks?!

Loe edasi Mis on õnneks vaja?!