Ühe talu lugu ja elu. Vana rehimaja, põlised koduloomad. Kihnu maalammas, Eesti maalammas, Eesti maakana
Aitäh Anne-Mari, Juha ja Sami! Sain täna, 12 mai teie jõulukaardi kätte! 🙂
Naabrid olid selle igaksjuhuks talvel oma kätte võtnud, et postkastist kaduma ei läheks ja nüüd siis jõudis see minuni. Aga häid soove on alati hea saada ja nendeks ei ole kunagi hilja!
Millal Luulupele?
Et siis jälle Mardil! Juba traditsiooniks kujunenud, et Volbriööks, sünnipäevaks, kevadpühaks vms. olen ikka kohal.
Aastaid olen sel ajal põllu kaevanud ja seemned maha pannud. See kevad seda ei soosinud. Ei soosinud ka lehtede riisumist. Suure hurraaaga alustasin, ajasin mõned hunnikud kokku, tuli tuul ja laiali nad olid. Vihastasin, viskasin reha sinna samma ja tulin tulema.
Aga vaatamata tuulele ja esimese päeva vastikule vihmale ja külmale on kevad, ja see on mönus!
Rõõm on esitleda, minu Muhukamber sai täiendust.
Rõõm on, kui on olemas head ja tublid, andekad sõbrad.
Et siis. Idee on minu. Teostus – kuplile õmbles katte Jaanika Idvan, tikandi tegi Malle Hiio.
Siin on hea võimalus Mallele reklaami teha. Kes ilusa tikandi vastu huvi tunneb, saab Mallega suhelda läbi Malle tikandi facebooki lehe.
“Auuu” võis hüüda poolteist nädalat tagasi, “kevad kus sa oled?!”, kui Mardil olin. “Auuu” kuulsin nüüd vastust, “siin olen, täitsa sinu lähedal!” Jah tõesti, lumi sulas päev päevalt silmnähtavalt. Päikesega oli olemine täitsa rõõmus ja esimesed õied rõõmustasid hinge ja südant. Silmast rääkimata.
Loe edasi Auuu ehk kui sa elad metsas ehk kas meil on aega veel?!
No nii, hooaeg avatud! Uhkelt, Suure Reedega. Ma ei tea küll, kui suur see reede oli aga seda tean küll, et siiani kõike pikem päeva valgusega päev küll.
Loe edasi Kevadet nuusutamas, kuulatamas, piilumas….. aimatavalt.
Mõni küll arvas, et mida ja miks ma praegusel ajal ometigi sinna saarele otsisin. No mis ma oskan öelda?! Lisaks sellele, et igatsus on tihti peal ja kohapeal sai nautida talve ilu, ahjusooja, hõõgveini ja…….. olla osake justkui muinasjutus.
Kui edasi loete, pange taustaks endile – muusikat.
Kes see issand on, ei ma tea. Usk on võimas jõud, seda ma tean. Aga mina usun endasse. Usun ka seda, et kui inimene on nõrk, siis poeb ta jumala selja taha või leiab lohutust pudelist. Kurb või tõsi? Aga usu või mitte, nii on. See selleks.
Samas pudeli vastu ei oleks mul ka midagi. Mida sinna panna, jaguks. Millal tuleb küll aeg, kui Mardil on oma õunapress?! Aga ega vein seepärast veel tegemata jää. Õunad ju on ometigi olemas. Ja noh, pudelisse annaks ka neid kenasi lilli panna ja tervis oleks kõigil mu sõpradel tagatud!
Loe edasi Issand kui hea! Omas kodus, omas voodis. Kohalik või?
Nii nagu ikka, iga aasta, aastast aastasse, tuleb suve lõpp kuidagi ootamatult ja liiga kiirelt. Meil jääb ainult üle sellega leppida ja halada. Eks ole?! Suve lõpp on ju aga tegelikult nii ilus aeg! Kõik on värviline, täis imeilusaid õisi, rikkalikult saadusi aias, põllul kui ka metsas.
“Asta! Asta kas Sina?! Metsa Hilda siin! ”
Üks naine läheb kepi toel Lansi talu poole, teine tuleb hoovist. Umbusklik nägu, erutus, pisarad, kallistamine, naer, õnn, taaskohtumise rõõm. Selline võimsa vaatepidli ja emotsiooni osaks sain, kui augustikuu üheteiskümnendal päeval kohtusid Torga Hilda ja Lansi Asta. Naised, kel on ühine minevik ja elu Luulupel, naised, kes polnud näinud teineteist üle seitsmekümne aasta.
Ma kevadel kirjutasin, kuidas käisin otsimas Torga talu. Kahjuks suvel pidin tõdema, et see koht mida ma Torgaks pidasin, ei olnudki Torga. Torga jääb hoopis kaugemale, oli teistest taludest kaugemal, läbi metsa. Nüüd on endine talukoht puhta metsa sees. Võtsin kätte ja läksin otsima, väravakoha leidsin, muud kahjuks enam mitte.
Mina aru ei saa, kuhu ajal kiire on?! Mardil oldud aeg läks nagu…. alguses kelkisin küll, et saan pikalt olla ja puha. Nüüd aga on varsti suvega ka ühelpool.
Oli Luulupe ja nüüd olen pealkirjas pannud kohanime Soornurga. Tuleb välja, et praegune Luulupe küla jagunes kunagi mitmeks külaks ja see minu kant seal oli Soonurga. Eks seda infot tuleb siit ja sealt, jõua sa kõike meeldejätta korraga Tasapisi ikka. Ja eks maal räägitakse üldse palju…
Pealkirjas Mardi on vist arusaadav?! Vana nüüd käib tõesti minu kohta. Mitte seepärast et ma vana olen aga…. Vanasti kutsuti inimesi ikka talu nime järgi. Mardi Sass, Mäe Olli, Kase Ossia, Maali, Juhan, Helmi jne jne. Arvati siis, et Mardi Ivar ei kõla üldse nii nagu peab. Ja eks ta vist nii ole.
