15/08/2007 oli esimene kord, kui ma Mardi talu uue peremehena Mardile tegutsema läksin.
mardi talu
Möödunud on viis aastat, on aasta 1012.
mardi talu
Olen südamest tänulik kõigile, tänu kellele on mul õnn olla Mardil. Olen südamest tänulik kõigile, kes on olnud see aeg minuga. Olen südamest tänulik kõigile, kellele läheb korda Mardi talu elu ja olu, tulevik ja saatus. Südamest tänulik kõigile, kes mu ajaraamatu kaudu Mardi talule kaasaelavad.
Viis aastat on olnud uskumatult tore aeg. Vahel natuke ka raske, enamasti aga ääretult kena. Ja ma olen väga väga õnnelik!
Tulin vahepeal Tallinna blogi kirjutama, ega kohapeal pole selleks mahti. Nii et, kes teab, millal järgmine jutt nüüd tuleb, kui Mardile pikaks tagasi lähen. 🙂
Aga tervitan teid kõiki head inimesed, Mardi talu lillekimbuga, eriti aga Tiiat Hiiumaalt.
Alustan seekord tänuga. Tänan oma kalleid töökaaslasi Ashtanga Jooga klubist, kes mulle mu väikseks juubeliks kinkisid Hortese kinkekaardi. Minu mureks oli vaid meelejärgne taim väljavalida. Ja nii Mardit kaunistab nüüd uhke Acer platanoides ” Crimson Centry”
mardi talu
Juunikuu algus, puhkused algavad siin ja seal, mis siin muud, kõik oma loomad kaasa ja võib saarele kolida. Mõned käimised tuleb siiski sealt ära teha aga mõnus küll, enamus suvi saan siiski oma maakodus olla.Loe edasi Suveks täiskohaga saarlane.
Äi pia ütlema, et lehekuu üheksateistkümnendast päivast kahekümnendaneljandani oli kena päike ja uudisekünnist ei ületa ka sellega ega üllata kedagist, et sääseraisku oli rohkem kui hirmus.
Helle manu koos Mardile jõudsi laupäivasel öhtal. Kena. Köik sääl öitseb, öhk on jäme hiast löhnast, linnulaul lukustab körvad.
Et siis jah. Volbriöö ja väike jubelei, tööd ja puhkust ja elu nagu lill. Aga ennem kui hakkame lilledest, rohimisest, kaevamisest ja niitmisest rääkima, lähme kolame natuke Luulupe metsas.Loe edasi Volbrist maduussini.
Et siis jah, mina enam ei rahasta Tallinna TV-d ja muud jama, mis pealinnas Keskerakondlik linnavalitsus korraldab. Seda juba eelmise aasta lõpust. Täitsa hea on tunda end peaaegu saarlasena ja väikseks abiks ju minu maksudki koduvallale. Praami pilet ka puhta nimeline. Uhke värk! Ja et end saaralsena paremini tunda ja eluga kursis olla, käib mul Tallinna koju ka” Saarte Hääl”
Minek oli varakult planeeritud, tuleku ja mineku päevad ja 3 täis “tööpäeva”. Kuigi peale seda lumejama, mis siin aprilli alguses pihta hakkas, olin valmis ka juba loobuma. Kuid mõtlesin siiski, et kui muud ei saa teha, siis metsatööd mul seal pooleli küllaga. Abiks seegi ju.
Mida rohkem sõites saarteni jõudma hakkasin, seda vähemaks jäi lund ja kohapeal oli üllatus väga meeldiv! Vaatamata sellele, et naabrinaise sõnul pidi meie kant saarel kõige külmem koht olema. Õitsesid lilled, laulsid linnud, kured olid kohal… Mina suutsin erinevalt koerast oma emotsioone valitseda aga Tacoma oli küll täitsa pöörane. Ta tunnetab alati seda vabadust sealt, võtab siis sellised tuurid üles ja kimab ringiratast mööda hoovi ringi.
Usun, et me kõik ei tea ühtegi inimest, kes ei kurdaks või ei viriseks, kui pikk ja külm on meie sügis-talvine aasta periood. Kuidas tahaks ikka kuhugi soojale maale ja…
Samas vist meil kõigi tekib teatud hetk igatsus ilusa valge lume, pakase, Jõulude järgi. Keset suve vaadates Mardi talviseid pilte, on küll emotsioon, et oi kui ilus ikka, täitsa igatsen.
Nii tekibki mul iga sügis igatsus… aja järgi, mil saaks maale, villased sokid ja kampsun selga-jalga, pliidi alla puud praksuma, kiiguda kiiktoolis ja lasta hõõgveinil hea maitsta. Alustuseks.
mardi talu
Kahjuks või õnneks, see kampsun vaid pildistamise ajaks selga sai ja kogu seda igatsetud mõnu täielikult nautida ei saanduki.
Juba kevadel küsiti, miks ma blogisse midagi ei kirjuta. Nii ma võtsin aga hoogu ja hoogu ja näe, nüüd on sügis käes. Eks mulle natuke nagu tundub, et mis ma siin ühte ja sama kirjutan, aastast aastasse, midagi suuremat, uut ja huvitavat nagu ei olegi. Kuigi mulle esitati ka küsimus, et kas Sul on nüüd seal ümbrus kõik korras, et varem ikka kirjutasid, kuidas võsa tegid jne. No mis ma oskan kosta. Eks jah, suurem töö ja korrastamine on tehtud, ala aga aina suureneb, ja seda rohkem on tööd ja vaeva korrashoidmisega. Ja oh, teha on kui palju…. Et kuidas siis ikkagi vastata? Et on korras ja ei ole ka?
