Seekordne käik maakoju langes päevadele, kui sai kogeda troopilist kuumust, kontrastiks sügise külma . Miksipärast on taas tunne, et oldud sai viis päeva aga tehtud sai nagu mitte kui midagi. Seega seekord ei saa ma kiidelda millegi suure ja erilisega. Aga isiklikult mina ise, tegutsesin küll koguaeg. No ja kui aus olla, siis tehtud ju ikka sai ja samas, talus on alati midagi vajalikku ja olulist teha. Igapäevane taluelu.

Alustuseks, et üsna suur aeg läks niitmisele, mida saime teha kõik võidu. Mina, Tanel, Saale. Nii niidukiga, kui trimmeriga. Kui olen taimi ostnud, on mõni ikka küsinud, et kuhu ma nad kõik panen, et kus veel ruumi on. Vastan ikka, et mul 1,7 ha, ruumi jagub. Aga nii tuleb pea see 1,7 ha niita kah. Hetkel veel heina teha ei ole tarvidust, et lasta heinal kasvada.

Esimesel päeval oli meiega ka Helle, kes mulle kurgipeenra valmis kaevas. Siis läks peen proua Kuressaarde SPA-sse puhkama. Nii et kurgi sain ka maha. Elame näeme, mis välja tuleb sealt. Ja kas jõuan ka nii kaugele, et kurke sisse tegema hakkan.

Saale tädilt sain tomatitaimed. Nüüd on mul räästa all uhke peenar, 22 taimega. Peenar tuli võrreldes eelmise aastaga poole suuremaks teha. Kui pooled mahasain, olin küsimuse ees, et mis teistest taimedest saab. Paremat kohta välja ei suutnud mõelda, tuligi peenar suuremaks teha. Ehk järgmine aasta on juba kasvuhoone, samas, kas raatsib loobuda sellest räästa alusest kasvatusest. Kiitis ja imestas ju ka Elo Lutsepp Vabaõhumuuseumist, et ei ole ta varem sellist tomati kasvatamist näinud.

Esiplaanil Murtudsüda, taga minu 22 toimatit. Murtutsüda on ühe aastaga uskumatult suureks kasvanud! Linna peenral on mul aasta vanem taim ja väljanäeb neli korda kesisem. Eelmine aasta ostsin nii roosa kui valge Murtudsüdame. Valge läks kahjuks juba suvel välja. Seekord kui Helle SPA-sse viisime, oli mul jonn, et ühe taime pean MA ikka ostma. Nii jäigi mulle valge Murtudsüda silma. Roosa kasvamise kogemusest tark juba, tegin teiselepoole peenra pikemaks, mis niikuinii mul plaanis oli, et maja otsaga ühele joonele saada ja saigi valge Murtusüda endale oma koha ja kasvuks parajalt ruumi.

Linnas panin kõrvitsa idanema. Nauding oli vaadata, kuidas taim kasvas mitte päevadega, vaid tundidega. Kõrvits sai endale tagaaias peenarde otsa oma kompostihunniku. Kolm kärutäit vana lauda sõnnikut ja väheke puukõdu alla, kärutäie hobusesõnnikut peale. Igati uhke ju! Maha sai neid kuus, lisaks Saale tädilt saadud suvekõrvits. Nii et sügisel tuleb vist veaautoga neile järgi minna ja kõvasti marineerima hakkama.

Uus lõkkeplats sai tehtud. Senine sai rajatud alguspäevadel nii, et sai trimmeriga niidetud tee läbi nõgeste ja ohakate, võimalikult kaugele majast. Nüüdseks on osutunud see koht aga pea keset hoovi olevaks. Pealegi kui mõelda tulevasest saunast, siis jääksid nad liiga lähestikku. Uus lõkkeplats sai hea koha krundi piiril, taustaks hobusekoppel, kiviaed. See kiviaed kuulub niiöelda taastava kiviaia all, seega tegin juba algust selle korrastamisega. Seetähendab, et kõik puud saagisin maha, mis jäid kiviaaiast hoovi poole, natuke ka teiseltpoolt aeda. Sai ühtlasi Jaanipäeva lõkke materjali kokku. Minu suurt lemmikut jutumärkites, okastraati, sai sealt kokkukorjatud. Nüüd peaks olema selle okastraadiga ka peaaegu et ühelpool. Tanel meisterdas lõkkeplatisle mööbli. Kõik see käis meil vihma trotsides.

Kui nüüd jutt Tanli meisterdamisele läks, siis tegi ta eeskotta ka riiuli, kus hea igapäevaseid asju hoida.

Eelmine aasta võsa tehes, tekkis suht keset hoovi puuhunnik, mille nüüd natuke paremasse kohta vedasin. Sai hoov ilusam.

Ostsin kaasa päikeseenergijal töötavat kolm aialampi. Lambid sobisid kaevutee äärde väga hästi. Öösel näitab parajalt valgust, eriti kui pimedatele ja pikkadele õhtutele mõelda, samas mõjuvad nad pimedal ajal üsna dekoratiivselt. Nii et Kuresaarest tõin kuus veel juurde, kaks kemmergutee nurka, üks veel maja ette veskikivide kõrvale.

Lisaks sai esimesed päevad veel kõvasti kastmise ja rohimisega tegeletud. Ja nii need päevad läksid, muudkui toimetad ja toimetad…… tööd ei lõppe iial.