Seekordse 5.-7.aprilli käigu Mardile tegi eriliseks esmalt see, et plaan oli kohalejõuda esimest korda bussiga. Et Tallinnast Kuressaarde ja sealt edasi kohaliku bussiga. “Kahjuks” see luhtus Kuressaarde jõudes. Nimelt, kui uurisn bussijaamast tagasitulekut, selgus, et kui lõunase bussiga Luulupelt tulla, jõuab buss 5 minutit hiljem Kurressaarde, kui väljub viimane Tallinna buss. Kohalik buss käib 3 korda päevas nimelt vaid. Varjant oleks olnud jääda veel üheks ööks ja hommikuse bussiga tulla, kuid siis ei oleks jõudnud õigeks ajaks tööle Tallinnas jällegi. Eks edaspidi on see muidugi varjant. Mineku varjant on suht mugav. Kell 7.40 läheb buss Tallinnast, Kuressaares oled kell 12.00 kohal, kohalik buss väljub kell 14.00. Piisav aeg kohvi juua ja poes käia.

Aga miks siis kogu nö bussi plaan luhtus? Nimelt helistasin Heinole, et küsida, ega tal pole plaanis teisipäeval linna minna. Muidugi oli tal see plaan. Tore! Aga suht kohe helistas Heino tagasi, et tal tütar linnas, saame temaga Luulupele. No mis sain selle vastu olla! Jäi kottide tassimine ära, samas muidugi natuke kahju, ka bussisõit jäi proovimata. Aga eks siis järgmine kord. Kuigi jah, järgmine kord kui ma juba pühapäeval lähen, jääb see ka ära. Kutsusin endale korstnapühkija. Küsis, millal tulen. Kui ütlesin, et pühapäeval 7.45 bussiga Kuressaarde ja… ütles ta kohe, väga hea, võtan su linnast peale ja läheme koos. Vaat siis, kus on häid inimesi olemas.

Peamine seekordse minemise põhjus ei olnud muidugi aga see, et bussiga “lõbusõite” teha ja inimeste headust testida, vaid see, et toodi ja paigaldati uued aknad mulle. Hetkel aga akendest ma ei kirjuta. Akendest jutt tuleb siis, kui kõik 100% korras. Nii palju vaid mainin, et jutt ei saa olemas päris tavaline. Tundub,e t minu asjadel seal Mardil peab ikka väike kiiks sees olema. Asjad ei käi lihtsalt ja igavalt…. Ja nii palju ka, et kui praegu sai tellitud aknad kambrite poolsele majale, millest vaimustusse sattusin, tellisin ka rehetoale aknad ära. Nii et natuke kannatust ja maipühadeks saan ma kogu maja aknad korda ja blogi loodetavasti huvitava lugemise.

Enamus meist janunevad kevade järgi?! Kes ootab, et saaks suurtest küttearvetest lahti, kes ootab, et saaks uued soetatud kevadhilbud selga ja Viru keskusesse poosetama minna, enamus aga siiski on vist nagu kevadised vasikad,  vaimustudes iga liblika, linnu, lilleõie jne  peale. Nii ka mina. Esmalt see, et minul näitas pühapäeval temperatuuri seal +17. Võimalik, et see sellest, et päiksepoolne maja sein, kuigi päike peale ei paista termomeetrile ja tuult ka ei olnud aga soe oli tõesti! Riisudes oli tahtmine särk seljast võtta aga peas kummitas ikka jutt kavalatest kevadtuultest.

Nähtud sai nii kollased kui kirjud liblikad. Mesilane. Vihmaussid, igasugused putukad, ämblik…. tärkav loodus, õitsvad krookused… Krookused said lisaks Helle toodud lumekellukesed. Linnud. Ühesõnaga üsna võimas ja meeldiv kogemus. Ja uskuge mind, tugeva energialaengu andis see küll.

Esimene päev möödus hoovi riisudes ja korrastades, teine päev aknede vahetusele, kolmandal päeval sai kaevutee juures peenart suuremaks kaevatud ja natuke taimi ümberistutatud. Kahjuks jah, esimene ja viimane päev jäid tulemise ja minemise peale küll poolikuks.

Muidugi ka see, et proua mäger, kes mu maja ründab või valvab või jumal teab, mis mõtetega ta seal peale poegimise on, tõi mulle ilmale uue pesakonna. Nii et mul siis teine pesakond mäkrasi nüüd.

Järelkajana aknavahetajadelt kuulsin, et nad pole nii häid praekartuleid varem söönud, kui minu juures. Nii et teretulemast Mardile praekartuleid sööma!