Jutt lühike ja konkreetne. Ka nõrganärvilised võivad edasi lugeda, sest ei ole jutt nii hirmus midagi, kui pealkiri seda tunduda võis. 🙂

Täna, lahkudes pealinnast, saatjaks mustad pilved, vihm ja rahe, ootas mind Mardil ees ilus päikeseline oktoobrikuu päev.

Eelmine kord lahkudes, sai igasse tuppa, kööki, ja kotta pandnud hiiremürki. Tee peal arutasime, et huvitav, mitu laipa ees on. Ja üllatuseks, ei ühtegi. Kambrites ja köögis ei oldud isegi mürki pruugitud. See eest aga kojas ja rehetoas oli kõik nahka pandud. Ju siis sealt edasi ei tuldudki. Tore. Ja pahanduse jälgi tõesti ei ole kusagil näha.

Esimest korda selle aasta sees külastasid mu valdusi metsanotsud. Terve suvi sain hoobelda, et näe kus vedanud, pole see aasta nad mu valdustele tulnudki. Et kas aidanud see, et ise piisavalt palju siin olnud, et haritav maa kõvasti laienenud või… Nüüd olid siis minu uued lodjapuud maast väljas, poolte noorte viljapuude ümber tuhnitud, maasikapeenras, lillepeenras. Kevadel viskasin nalja, et kui saaks nendega koostööd teha, et las tuhnivad aga siis sealt, kuhu vaja peenrad teha. No ja nüüd ongi nad mul ühe maasikapeenra otsa täpselt meetri jagu pikemaks tuhninud. Kusjuures täpselt sama laialt kui peenar ise on. Õnneks suurt kahju ma vist ei saanud, ainult ajakulu ja töövaev, kõik korda teha jälle.

Peab ikka jahimeheks ka hakkama, istuks oma kambrikeses, kui hea juhus, teeks akna lahti ja põmm-põmm. Oleks endal praad laual ja sõbrad linnas toidetud.

Lõpp hea, kõik hea, praegu aga kõlagu- kuradi sead!