Tavaliselt on asjaolud ja lood sellised, et käin Mardil, tulen Tallinna ja siis saab kirja pandud jutuke. Nagu pealkiri juba ütleb, olen oma elu ja tegemised nüüd nii sättinud, et olen enamus aja Mardil ja juunis tuleb mõned korrad, paariks päevaks, veel mandrile sõita. Nii ma paar päeva seal viibisin ja hetkel istun Mardil ja asun kirjutama. Ja Tallinnast siia pilti ei pane!

Külast, üks vahva tore mees kord küsis, et kuidas ma suudan küll sõita nii pikka maad. Et tema käis tütre lapse kooli lõpetamisel või mis iganes üritus see oli, et temal oli tunne, et nagu asumisele oleks saadetud. Mõni on veelgi küsinud, et kuidas ma jaksan. No ma ei tea, istun terve tee oma auto rooli taga, ei ole just väga väsitav. Vaat oleks nagu vanasti, bussiga ja püsti seistes ka veel…. Kas kulukas? Selleks aga ma tööl käingi ja raha teenin, et seda kulutada.

Siit meenub lugu, kui talu sai ostetud, kui üks sõbranna ütleb “Mõtle, sa ei saagi maale sõita siis, kui tahtmine tuleb”. No ei tea, ma päris tola ka ei ole, et keset ööd tahmine tuleb ja oh üllatust, praamid ei käigi. Ju ikka suudan omi asju ja käike planeerida. Teine sõbranna jälle arvas “Et mõtle kui mõnus, oleks talu Lõuna- Eestis, sõidaksid mööda pikka igavat Tartu maanteed, nüüd aga vahepeal vaatad praami peal päikse loojangut või tõusu, jood kohvi ja sõidad jälle edasi”. No ja nii ongi, suts Pärnu-, suts Haapsalu-, suts Virtsu maanteed, peale praami veel õige sutsuke ja kodus. Ei ole siin pikka sõitu midagist.

Me elame ikka imelises kohas! Milline loodus! Lisaks põldudele ja karjamaadele lehmadega, on meil metsad! Ja metsas loomad! Ja need loomad annavad endist märku ju koguaeg. Eelmine kord kui tulin, juba olin teel, mis toob mu külla, vaatan, keset teed kena ümmargune asi. Kass ei ole, liiga ümmargune. Siil? Liiga suur. Jään seisma. Hall, ümmargune… järsku keerab pea selja taha ja jõllab mulle otsa. Pikalt ja kaua. Kakk. Mõtlesin, et kui nii kaua tõtt vahib, ei teagi, minuga või autoga, võtan siis kotist fotoka ja jäädvustan aga see talle ei sobinud, lendas minema.

Olen kõrval külas, tee kurv. Tuleb keegi vastu. Täistuled. Maha ei võta. Jääb seisma ka veel. No ma siis jään ka, igaksjuhuks, ega siin ei või teada, kes roolis on ja mis olekus. Vilgutan. Mõtlen, no on tropp, ei võta tulesi maha. Viuhti lendab hirv või kits mul akna eest läbi. No nii lähedalt, et oleks saanud teha pai, kui klaasi vahel poleks olnud. Mõjus see nagu õudusfilmis. Täistuled, imelikud mõtted ja kahtlused ja siis hüppab mingi elukas ka veel silme eest mööda. Hakkasin vaikselt  sõitma, vastas auto ka. Oma küla Põllu Maie. “Ole ettevaatlik, neid siin neli tükki, kaks jooksid meie autoga paralleelselt”. No ja oligi neid seal tee ääres veel…

Tööga läheb saarel hästi. Esimeste kordade kohta, üllatavalt. Kliente on. Hästi toredad ka veel. Kohe õnnelikuks teeb!

Teed talus tööd, käid vahelduseks linnas ja alevis tööl. Täisväärtuslik elu! Sõbranna küsis “Millal sa puhkad?” Mis mõttes?! Ma ei tea! Paremat puhkust ei oska tahtagi! Ega puhkus pole see, kui hambad laiali pikutad ja lakke vahid.

Eelmise korra projekt oli – heinamaa niita. Niidetud sai. Kena vaadata.

Ja see osa, mis lammastele, karjus ümber, ei häiri silma üldse, et seal hein. See ju karjamaa, nii peabki olema!

Kusjuures nii kenasti mul niidetud, et kui käidi lambaid pügamas, oldi Kase vanalt küsitud, kas tema käis murutaraktoriga.

Lamba pügamisest jäin ma seekord kahjuks ilma. Mis teha, ju teine kord saan ka osa sellest. Tulin linnast töölt, vaatan, mis asi see seal lauda ees on?! Et kas lambad mängivad külakuhja või mis.

Seekord ei olnud põhjust villa ära visata, soovisin seda endale. Loodetavasti saan selle lõngaks ja oma esimeste suve lammaste lõngast, endale lasta näiteks emal midagi head kududa.

Prouad mul aga nüüd siin rohu sees nagu alasti nümfid!

Kui üks töö on planeeritud, siis ma oskan enamasti endale ikka selle kõrvale mõne lisa töö korraldada. Seitse aastat ei ole vana aida koha peal kivid mind häirinud. Muidugi, neid sealt ka paras hulga juba ka ära veetud aga…. Nüüd siis niidan ja mõtlen, mis jama on, kaua need siin siis on?! Ja hakkasin neid välja kaevama ja kangiga takka kangutama. Osadest sain jagu, osadest mitte. Üks õhtu tegime grilli. Austame ja elustame vana traditsiooni, kus üksteisel käidi ikka abiks. Alguses töö, siis tänu ja pidu. Nii palusingi abi.

Siit sain kolmanda lisa töö, mis teeb ainult rõõmu. Kiviaed. Eks ma neid aedasi lapin jooksvalt pidevalt, kivi kusagilt tuleb, ikka sätin õigesse kohta ta ära. Nüüd aga sai mõned suuremad kohale, eks suve peale võtan mingi hetk jälle rohkem asja käsile. Vähemalt algus jälle tehtud ja saan oma aeda edasi teha.

Kase vanaga kangutasime, lükkasime ja tõmbasime kivi, tuli peen Ameerika proua ja veeretas ta kärule.

Mina suutsin järgmine päev jälle uued kivid maa seest väljakaevata ja üks jääb sõprade abi taas ootama.

Ameerika prouast. Irja on mu eestnaaber. Tegelt pidavat külas kõik naabrid olema. Sugulased on pooled nii kui nii. Mitte minu siis muidugi. Aga Irja on meie tee peal ees pool, kui minu päris naabrid. Allika talu on Irja lapsepõlve kodu. Elu on viinud ta laia maailma, nii on ta 20 aastat Ameerikas elanud. See aasta oli meil  esmakohtumine. Imelik, alates kohtumisest, esimesest kallistamisest, tunned, et inimene on oma. Irja on hästi vahva, mulle tundub, et me oleme täitsa ühel lainel. Lainet saab nautita õnneks lausa 2 kuud. Nautida saavad aga teisedki, sest Irja hakkab siin jooga tunde andma.

Meil saab siin nalja pidevalt. Naljadeks anname ikka ise põhjust. Osad naljad ja põhjused tuleb muidugi oma teada jätta. Aga natuke musta huumorit. Meie grilliõhtul, tõin välja oma marineeritud seened. Kadariku plika Marje teatab “Enam ei saa metsa minna, uus puugi haigus pidavat surmav olema” Mina muidugi puuke ei karda, vaksineerinud end ei ole. Usun ikka, et kui hirmu ei ole, siis ligi seda ka ei tõmba. Nii on mul seni 7 aasta jooksul üks puuk olnud. Jäin ellu, terveks kah. Huvitaval kombel on aga nüüd see aasta kaks korda puuk olnud. Mõlemast muidugi nädalaid möödas, jätkuvalt elus ja terve. Räägin siis, et mul kaks korda puuk olnud… Kõlab hüüatus “Issand Ivar, Sa oled siis surnud ju!”

Nüüd tuleb järjes vist see koht, kus sai mandril käidud.

Metssead. Hulluks ajavad! Kahel korral olen oma talu kõrval heinamaal suurt karja näinud. Loomulikult, heinamaa ka piisavalt suur, mahubki neid sinna palju. Marje postitab pilte, ikka suurest karjast. Tulen ma mandrilt, paar küla ees pool, keset maanteed, ikka suur kari, ühed ühele poole metsa, teised teisele poole. Tulen ma Kuressaarest töölt, jälle keset maanteed suur kari. Pööran küla teele, jälle suur kari. Oma külas on jahimees olemas, tema aga elab teisel pool maanteed ja tema siia laskma ei tohi tulla, sest see kuulub vms. teisele jahiseltsile. Sealt aga ei tule keegi laskma.

Loomakaitsjad ninnutavad ja nännutavad neid metsloomi, halva pilguga ei tohi nende poolegi vaadata. Inimest ja koduloomi ei kaitse aga keegi. Kanu võid vaid puuris pidada, siis viib ka rebane nad minema. Hundid murravad lambaid aga vaat neid hunte lasta ei tohi. Keegi tark pealinnas jagab lubasi ja teab paremini, kui palju lasta võib. Sead teevad muidu pahandust. Samas, kes seda rebast ikka lasta tahabki. Proua ju kodus enam ümber kaela seda ei kanna ja kui kannakski, tuleb loomakaitsja ja mõrvab su enda., et looma piinasid. Ei teagi millega, et maha lasid või laipa kaelas kannad?!

Väikestest asjadest saab suur asi. Nii tegin ümber lipumasti ühe väikese lillepeenra. No tegelt sai sinna kivide taha eelmine aasta juba kaks roosi istutatud, head inimesed kinkisid nüüd uue, see vajas kohta ja nii see läks.

Edasi on seekord läinud niitmise tähe all. Kui kõik on kena ja korras, siis seda rohkem ju tahad, et seda kõike see oleks. Lammastega teen koostööd. Ehk siis tänu lammastele olen endale juurde saanud maad, mida niita. Ega siin ei ole mugavust, lööd postid maasse, tõmbad traadi ja arvad, et nii ongi. Ei, seal aastakümneid hooldamata maal, kasvab mõnuga nõges. Lammas ei söö aga ei mõnuga ega mõnuta seda. Nii pean mina selle maha niitma. Ja oh imet, nõges läinud, lambad aias jälle seal liikumas.

Rääkisin saarelt heale sõbrannale, et niidan nõgest ja peab vist seemet ostma. Olen nii mõneski kohas siin naati ja nõgest niites ja kõlvates, kena rohelise maa saanud. Sõbranna elab mul kohas, kus maja ümber kasvavad orhideed. Imetleb neid seal ja pildistab ja…. Tema muidugi arvas, et mitte mingil juhul ei tohi ma seemet panna, võõrliiki siia tuua, et kõik peab kohale omane olema ja…. Vaadates üle tee heinamaad, ma ei tea, kas ma ikka väga tahan seda sealset “oma” väga?!

Kui ma oma heinamaad ei niidaks, oleks mul vist sama “kohale omane taimestik”. Brrr… Õnneks see osa mis lammaste käes, seal seda “maltsa” väga ei olegi.

Nii et ostsin siiski natuke muruseemet ja valgetristikut ja loodan parimat. Ilmselgelt mul siin vist orhideed kasvama ei hakka aga mine sa tea, äkki teevad lambad imet ja mul saab siin olema ehe Saaremaine ja muistne karja-, heinamaa?!

See aasta tabas mind sireli hullus. Olen juba kirjutanud, Mardil ei olnud ennem ei ühtegi lille, ilupõõsast, puust rääkimata. Ometigi oli, on ju vanas talukohas pojengi põõsaski?! Siin turrita,s maja ees murust, vaid paar tulbi lehte.

Siiski ei ole ma päris ilma vaatest sirelitele. Meil oli siin ruudu kujuliselt kunagi neli talu. Mardi. Minu vastas Tooma, mida enam ei ole, minu kõraval Lepiko, mida ei ole ja diagonaalis jäävad siis mu naabrid, Mäe talu. Neid tavalisi lillasi, milled ristisin looduslikuks sireliks, saan vaadates ja nautida oma hoovil,t neis hääbunud taludes.

Siin viimane nähtud, siin saan ja plaanin võsast puhtaks teha. Seal on vana uhke vaher, paar tamme, kiviaed, värava koht…. Oh, nii vähe ongi õnneks vaja!

Sireleid aga on ju nii palju eri värve ja millist värvide mängu ma saaks siin Mardil teha! Mardi enam muidugi päris ilma sirelite ei ole. See üks “looduslik” võtab vaikselt ilmet, valge juba päris asjalik. Need on muidugi siia siis minu ajal toodud, loodetavasti ei ole võõrliik.

Tallinnast õnnestus kodutänavalt kaevata juurevõsu, helelillakat ja päris roosakas kreemjat. Naabri aiast sain kaevata päris tumepunast lillat.

Sellega kindlasti mu ihnus ja ahnus sirelite osas ei rauge.

Kell on keset ööd. Lüpsinaised hakkavad paari tunni pärast tõusma. Ma nüüd magama. Homme saab veel natuke niita ja põllumaa ootab rohimist. Siis saab korraks jälle mandrile, vaadata, mis seal head, kui on.

Kohtume jälle Mardil!