…. ja natukene isegi räägitud. Küünlakuu kuuendal päeval toimus Vabaõhumuuseumis Vana Maamajapäev, järjenumbriga 13. Korraldajaks Maa-arhitekuuri Keskus.

Kes eelmist lugu lugenud, teab, et Mardi peremees sai kutse esinema tulla.

Kuna mõni juba eelnevalt uuris, et mida tarka ma Mardist räägin ja kindlasti on neid, kes ise kohal ei olnud aga huvi on, kuidas läks, siis paar sõna. Jääb siia ajalooarhiivi ka märge maha.

Ega ma ei teadnud siis, kui kutse sain, ei siis kui kodus paberile mingeid märkmeid kirja üritasin panna ega ka täna hommikul kohal olles ja esimest lugu kuulates, et mida ma siis räägin, mida öelda on?!

Edulugu esitleda ei ole, projekte kirjutatud ja joonistatud ei ole, plaanimajandust ei ole, siis ei ole ka toetustest rääkida ja rahast ei tea ma niikuinii midagi…. Rehemaja Inglise stiilis hääberiks ümber pole ehitanud, laudast ei ole ka kõrtsi saanud…

Pealkiri sai paika pandud “Ka vana ja lihtne on ilus – Mardi talu tegemised”. Täna veel mõtlesin, et see oleks võinud vabalt olla ka “Lihtsa elu Mardi talu”.

Kuigi ma olen terve oma elu laval olnud ja esinenud, ei ole ma seda tööd ja hobi teinud ometigi suuga. Mikrofonigi tuli esimest korda elus käes hoida. Ja mis seal salata “lavanärv” oli eelnevalt sees. Loodetavasti oli see abiks. Täpselt nii, nagu muidu ennem esinemisi.

Ei tea, kas ja kuidas õnnestus edasi anda seda mõtet, et palju saab teha ja saavutada oma käte ja paari sõbra abiga, väikeste vahenditega. Lihtsalt elu ja ajaga kaasa minna, uskudes, iga asi tuleb omal õigel ajal. Tunda rõõmu kasvamisest ja arenemisest koos oma koduga. Et ei oleks kiire teha valesi otsuseid, mida hiljem kahetseda. Tingimusteta armastada seda, mis su ellu on tulnud. Aga eks seda oskavad öelda need, kes minu lugu kuulasid ja pilte Mardist vaatasid. Viie või kümne aasta pärast on kindlasti rohkem millest rääkida ja mida näidata. Seni unistan edasi. Usun kah. Ja noh, mõni plaan ikka on ka, ilma suurema majandamiseta esialgu.

Tänuks siis selline tänukiri ja õppefilm akende restaureerimisest, tänase päeva eest. Õnneks Mardi vanad aknad kenasti alles, nüüd ole vaid mees, vaata filmi ja tee järgi. Ja küll mõni raam kasutusse ka saab.

Omalt poolt tänan korraldajaid, eelkõige muidugi Elo Lutseppa, esinejaid, oli huvitav! Hetkel on tunne, tahaks kohe põrutada Mardile, haarata ka prits kätte ja rehetuba puhastama hakata, tahaks ka kohe traktorit õuele ja kõik vajalik ära teha, mis aastaid oma paganama seda “õiget aega” ootab ja issand issand, kõik naelad on ka seinast välja kookimata. Aga vaatab, kuidas lähevad metsatalgud, ehk teen ka naelatalgud. Kes seltsi ja appi tuleb?

Ja kes mu kõne täismahus kuulda soovib, tuleb aga Mardile ja räägin.

Ajanihe. Mõtisklev vana mees piibuga seinal ja Mardi talu peremees. Foto ja mõte Aune Mark.

/kaks pilti pätsasin Maa-arhitektuuri facebooki lehelt/