Minu 1000 krooni hakkas õitsema! Eelmine suvi sai ikka naljatatud, kui keegi üle hoovi läks, et ” ettevaatust, mul on siin 1000 krooni!”. Kui juunis maale läksin, rõõmustas ta mind kohe ühe nupuga ja nüüd lahkudes, iga päev aina enam lõi ta oma ilusa õie valla. Aga kui neid õisi on kunagi 20?!

Eks selle nädala märksõnadeks ole eelkõige muidugi Jaanipäev, peod ja muidugi nädal oli Saale nädal.

Lõked sai tehud endal mitu päeva, sai käidud ka küla jaanitulesid vaatamas. Alustasime kohe 22.06, Panga pangal, kus oli suurelt välja reklaamitud jaanituli. Oi põrgu päralt! Kui kodus istsuin maja ees veel paljalt, siis seal pangal oli selline külm ja tuul! Midagi ebanormaalset! No ja üldse kogu see kupatus jättis seal soovida. Šašlõkk kiirelt sisse ja minek. Tunduvalt armsam jaanituli oli Kaarmas. Ilus loodus, vana maalinnus, hea bänd jne. Kuidagi selline sõbralik ja hea olemine oli seal.

Jaanilaupäeval käisime Pidulas. Seal on forellitiigid, kämpingud. Saalel esinesid tuttavad pillimehed seal. Olime nagu viies ratas vankri all seal. Selline tunne, et Tallina nõmedad  “lahedad ja edukad” noored tulid firma suvepäevi pidama. Ja üldse, miks olla kolmekesi võõras kohas ja ringi kakerdada, kui kolmekesi võib olla mõnusasti omas kodus?! Enne südaööd olime kodus, liha grillima, salatid valmis, päeval kokkuveetud lõke põlema. No mida Sa hing veel tahta võid?!

Öösel tuli veel naabripoiss ühe teise külapoisiga külla, nii et igati tore oli.  Järgmisel päeval tuli naabripoiss külla, jahipüss õlal. Oma esimesed lasud tegin ära. Ei tea kas ka viimased?

Õhtul saabus linnast veel paar külalist, jälle uus lõke ja grill. Jaaninädala aga lõpetas Põllu talu jaanitulega. Läksin pühapäeva päeval Karja poodi ja nägin Põllu talu perenaist, kes kohe külla kutsus. Selle kutse üle oli küll väga hea meel! Külarahavast ja kaugemaldki rahvast oli kokku tulnud, oli sööki ja jooki, huvitavaid vestlusi. Nii et veelkord, aitäh Maie küllakutse eest!

Kas pidupäeval sobib tööd teha või mitte? Jaanipäeval Saaleke küll ütles mulle, et Ivar võta vabalt, päevita, tunne mõnu. Rannas aga palun, võin vedeleda ja mõnulen aga talus, kuidagi kohe päris nii ei oska. Aga rahulikumalt võtsin küll. Näiteks õlitasin õue pingi ja niiöelda rannatooolid ära. Lõpuks, esimest korda kolme aasta jooksul jõudisn oma vankrini kiviaia vahel. Võttis aega küll kaua, eks tee pikem ka sinna maja eest, aga lõpuks sai see töö tehtud.

Rohisin vaarikaid. Ja meenus lapsepõlv, kui sai käidud vanatädi juures maal. Küll oli mõnus minna maasikaid, vaarikaid, herneid sööma aga kas kordagi mõtlesin, milline töö ja vaev selle taga on? Kuidas vanatädi kõrvenõgest rohis, et lastel oleks hea marju söömas käjja? Samuti ei mäleta ma teda ja vanaonu lihtsalt lebamas ja päevitamas. Nii ei oska minagi seda eriti. Pealegi, päike võtab ju ka liikudes.

Kui jutuotsaga peenardeni jõudsin, siis lõpetasin Helle alustatud maasikapeenra kaevamise. Nüüd ootab uus peenar uusi taimi peale. Fotosi vaadates, sain juba idee, kuidas maasikamaa suuremaks saaks, nii et üks töö on jälle soolas.

Natuke tundub naljakas ülevaadet anda aga kuna minult küsitakse, et mis sul seal kasvab ja mida sa süüa saad, siis…

Uba ja hernes õitseb, esimesed kaunad on juba küljes. Rohelist sibulat sõime iga päev. Salatit. Porgandi esimene harvendus on tehtud, kapsas keerab. Kaalikaid harvendasin ja istutasin ringi.

Maasikad muidugi. Paar päeva enne äratulekut korjasime väikese topsiku, kaasa tõime juba suure. Ja nüüd kui lähen, saab neid kohe palju juba.

Tomat õitseb, kurk. Esimesed kurgid olid küljes, millest esimese sõin juba ära.

Muide, valetasin eelmises postituses, et minu peenardel ei ole umbrohul kohta. No on ikka, vägisi kohe tuleb. Ja nii sai ka sel nädalal kõik rohitud. Muidugi, iga korraga on see palju kergem juba.

Iga kaevamisega tuleb maast kive, nii et vaikselt täienes, suurenes mu kiviaed. Kuna aga mul endiselt oli tunne, et ei olegi nagu midagi uut teinud veel, siis eelviimane päev pühendasin vanakiviaia taastamisele, parandamisele. Kohati tundub see aed väga imelik. Ei tea, kas aeg on teinud oma töö või on siis kohtai natuke kehvasti see kunagi tehtud ka. Muidugi on kohti, mis ise varisenud aga on kohti aias, kus ühte kivi katsud ja kõik kivid on valmis varisema. Nii et õigem oli siis mõned kohat lahti lammutada ja uuesti üles laduda. See töö on muidugi selline, et peale minu keegi vist aru selelst ei saa ja ei tea ka, et sinna kümneid kärutäisi kive juurde vedasin. Muidugi Tanel teab, sest tema nägi. Kuigi, tähelepanelikum ja oskajam vaataja saab fotol vast aru, kus on vana aed ja kus olen ma aia uuesti ladunud.

Sel ajal kui mina aeda ladusin, võttis Tanel ette ja niitis. Küll on heameel mul, kogu selle aja jooksul on esimene kord, kus kogu ala on ilusti niidetud. Niita sain minagi veel viimane päev. Ja kasta.

Mis veel headmeelt teeb?! Küll on ikka hea, et kevadel sai puid mahavõetud! Nüüd paistab ka õhtul veel hoovi päikesekiiri. Kui järgmine kevad see osa veel ära teha, mida see kevad ei jõudnud, peaks päikest veelgi tublisti rohkem  olema.

Köögi reheahju seinast kirjutasin. Mis veel? Köögi põrand ei olekindlasti aastakümneid nii puhas olnud, kui nüüd. Peal krohvimist oli vaja ju põrand puhtaks saada. Põrand aga on valatud tsemendist ja väikestest kivikestest. Kõik on krobeline ja mustus tunneb seal augukestes end väga hästi.  Küürisin harjaga mis küürisin, lõpuks vedasin vooliku tuppa. Alguses mässasin üksi, ikka voolikust vett ja harjale valu, pärast kutsusin taneli veel appi. Tema uhas voolikust vett, ma harjaga nühkisin ees. Pliidi juures on auk ja augus puupakk. Sealt läks ilusti vesi alla. Praeguste ilmadega ei ole ka põhjsut karta, et vesi maja all liiga teeks kuidagi.

Ma ei tea, aks olen varem sellest august kirjutanud. Ise ma arvasin ja olen ka näinud, et köögi põrandas oli auk, kuhu ett sai valada. Üks aga rääkis mulle, et vanasti oli pliidi ees puupakk, pille peal  pliidisuu ees puid lõhuti. Mmine sa tea, mis see nüüd õige on.

Ja nii see aeg läks, et ei saanud arugi. Helle küsis, et “noh, kas igatsed juba linna või tunned end maamehena?”. Linnas on töö mida armastan, on armsad ja kallid sõbrad(kuigi maal on mul ka uued sõbrad), on… Aga mis maal põhiline, mul ei ole kunagi igav, alati on midagi teha ja mis kõige põhilisem, ma tunnen, et ma ei raiska aega! Ja millegipärast alati ma igatsen, et millal ometi maale saaks.  Nii et kui vastupidi peaks olema, annan teada.