Täpselt nii ta tuli, värvikirev, lilleline, suviselt soe, ühesõnaga imeliselt. Ja täpselt sel päeval, kui jälle sai sellekskorraks suve seljataha jätta oli mul õnn Mardil olla.

Ja nagu ikka, muutuvad osad teemad siin traditsiooniliseks. Alustame sellest, et ei saanud ilma taimeta. Aga seekordne taim on ka erilise tähendusega. Nimelt oli 24.09 minu Linnuvanaema 100 sünniaastapäev. Nüüd kasvab mul maja ees tema mälestuseks ilus roosa roniroos.

Ja kui juba Kudjape aiandis ostmsieks läks, siis ega ühe taimega sealt ära ei tule! Mul juba on olemas kollased ja oranzid maranid, mõtlesin, et roosad oleks ilusad juurde osta ja ega siis ühe taimega lähe kuhugi, ikka kolm tuleb võtta. Aga kui öeldakse “võta neli, saad kolme hinnaga”, siis võtadki ju neli.

Teine mis väga traditsiooniline juba on, on “mis ma teeksin ilma Tolikuta”. Ja jälle peab imestama ja kiitma, kui tublid ikka eesti mehed on. Tuli jutuks, et mul rattapump katki ja võtab Tolik selle oma kätte, mõne aja pärast tuleb tagasi ja pump terve.

Ja kolmas traditsiooniline on kohele jõudmine. Seekord kohale saime kenasti. Viisime Taneliga asjad ja kassid koju ja läksime Kihelkonda Saalele järgi. Õnneks olime oma külast 13 km kaugusel kui rehv katki. Minul aga tungraudasi ei ole autos. No ja mis sa teed, pimedaks hakkas ka veel minema. Helistasin naabrimehe pojale, tema andis Valdeko telefoni, Valdeko omakorda orgunnis kolmanda külanaabri kohale ja saigi rehv vahetatud.

Saale juures ootas meid saun. Mõnus vana suitsusaun, millele küll korsten peale ehitatud. Kui nüüd kõik asjaolud kokkuvõtta – imeline ilm, hea seltskond, saun, kadakad ja lambad ja…. no küll on saaremaiselt mõnus ikka elu saarel!

Seekord väga suuri plaane ei olnud. Maasikad tuli korda saada, et küüslauk maha saada. Sai tehtud. Tulbi sibulad sai maha. Nii et põnevusega saab jälle kevadet oodata.

Kui eelmine aasta läks mul kapsa kasvatusega nii hästi, et korra sain kohapeal suppi keeta, siis see aasta läks veel paremini. Lisaks sellele, et kapsast sai linna toodud, suppi ja hakklihahautist tehtud, tegin esimest korda elus, oma kapsast oma hapukapsast. Neli kolme liitrist purki. Pole ju paha?!

Seenel käisime. Täitsa kodu lähedal, seal samas, kus kevadel kuuse taimi kaevamas käisin. Ja nagu igalpool, seeni jagus. Kohe kahju, et korvid kiirelt täis sai. nüüd on siis mul teada, kus saab kukeseeni ja kus saab ka porgandi- ja kuuseriisikaid.

Metsast korjasin tammetõrusi. Mõned kaevasin ilusti mulda, suure hulga aga külvasin oma metsa laiali. Mõni ehk ikka sigadel leidmata jääb ja tammeke kasvama hakkab. Saja aasta pärast on seal siis ilus mets ja kui see blogi veel ka saadaval on, siis teab selle aja Mardi talu rahvas, kellele tänulik olla.

Ja nagu ikka, aeg läks kiirelt aga tore, et ilmad nii kenad olid, et roosid täisõites olid, vesirooski pajas oli õide puhkenud.

Oli mida ja keda nautida, oli mis andis energiat pikaks ajaks. Oli mis tekitab igatsust….