“Teretulemast koju!” Täpselt nii ja nagu alati, kõlas naabrimehe suust, kui teda tervitamas käisin. Ja eks ta ole, kodu on ju see, kus on oma maja, heinamaa ja päike, kus ööbik laulab sauna taga, pääsuke teeb lakka pesa, maja taga metsaveerel jalutab kits, kus hommikul lähed paljalu kastesele murule kohvi jooma.
Mis kiskus mind aga sinna, praegusel külmal ja märjal ajal? No eks muidugi see koduigatsus aga esmalt kohustus. Põllumaa ootas kaevamist. Ja kaevatud ma ta sain. Ikka käsitsi, see tähendab, et labidaga.
Siit teema, mis tekitab minus jõuetud viha. Kui on soov ja tahe midagi teha aga saa ei saa seda teha, sest töövahenid veavad sind lihtsalt alt. Kevadel sai ostetud endale kaevamiseks hark. Paindusid need harud ühele ja teisele poole ja muudkui vääna neid jälle paika. Siis murdus üks ja nüüd siis teine. Ajab ju vihale! Vanasti tehti hark või hang või misiganes asi, need nägid vaeva ja vatti ja on siiani vastupidanud. Ainult puust varred katki läinud. Ja nüüd ostad üleni rauast või ma ei tea mis metallist hargi ja peale poolt aastat viska minema.
Sama lugu oli mul trimmeriga. Saan aru, et iga asi kulub ja laguneb aga kuidas saab minna trimmeri metallist vars lihtsalt pooleks? Oleks veel võsaketas ostsas olnud ja võsa niitnud. See selleks nüüd.
Ennem kaevamist tuli aga ära teha üks teine töö. Lisatöö. Nimelt oli torm väravas ühe puu mahamurdnud ja otse teele.
Naabrimehel ületee ootas ka üks puu tegemist. Tolik tegi toreda ettepaneku, et “lähme teeme koos tööd, siis on lõbusam”. Ja nii oligi, kui tema sae häält kuuslin, läksin ka mina oma puud saagima. Pärast sai käruga äraveetud, kirvega lõhutud, oksarisu lõkkesse ja ongi jõuluõhtuks küte olemas.
Praegu on hingedeaeg. Kuna ma väikest kogust suppi ei oska keeta ja ega hinged peenest ja moodsast roast hooligi, sai potitäis hapukapsasuppi keedetud. Ikka sellest oma hapukapsast. Küünlad põlesid, pott oli öösel laual, mõtteis endised elanikud külla palutud…. Ja sain isegi kolm päeva oma suppi süüa.
Ei pääsenud seekord taimedestki. Kevadel tellisin endale mõned huvitavad taimed, mida muidu nägema ei ole sattunud. Tume tumelilla, peaagu mustja iirise, liilia, ilusad täidis õiega valged ja tumepuansed tokkroosid jne. Nüüd suvelõpul tuli postkasti voldik, kus lubati epavõiduks ei tea mida ja just minul on see võimalus. Vahel on tore ju naiivne olla, samas, keegi ju võidab ikka. Nii saigi tellidud endale kollased vaarikad ja veel ühtteist. Ainus küsimus tekkis mul, et kui bakkeri kodulehel on kirjas, et taimed tuuakse kohale parimal istutamise ajal, siis kas tõesti oktoobri keskpaik on see parim aeg? Aga noh, vähemalt oli parim aeg, kui nad minuni jõudsid.
Üksi ja omadega, nagu ma seda üksi olemist nimetan on vahel väga vajalik ja mõnus. Kahjuks ei oska tänapäeval paljud sellist asja hinnata. Samamoodi ei osata hinnata ju seda luksust ja mõnu, kui istud vaikuses, villanekampsun seljas ja sokid jalas, puud praksuvad pliidi all, köögist tulemas kapsasupi lõhna, küünlavalgus… ja mis siin hindamisest ja nautimisest rääkida, paljud ju ei oska sellisest asjast unistadagi.
Mina aga jään unistama järmisest korrast ja pean plaani, mis tegemised ees ootavad. Seni aga naudime ilusat mäletsust oktoobrikuisest Mardi talust. Ka sügis on ilus.
5 kommentaari
mine nüüd hull, kes siis sügisel tehtuid puid talvel ahju alla viskab! Ull peast — pigitad kõik korstnad ära ja lõpuks läheb sul veel korsten seest põlema!
Üks korralik puu tahab ikka aasta jagu seesta — taheneb ja kuevab metsa manu ja siis vasta sügist tood ulu alla.
Jõudu ja jäksu!
teeste raevas.
Ole mureta, see oli nii tinglikult öeldud. 🙂
……..hea et on naaber kes teadjam ja kogenum nõu andmas. Hiljem annad nõu neile kes seda vajavad.
Nende tööriistadega on üks häda ja viletsus jah. Meil maakodus on vastupidanud ainult vanal eestiajal seppade poolt meisterdatud hargid:)
Eks tuleb minulgi vanadele harkidele uued kadakast varred taha teha ja ongi asi lahendatud. 🙂