Kõigepealt, mina tervitan teid! Üle pika aja! 🙂

Aga nii ta on, see aasta läks aja planeerimine ja ilm kenasti kokku. Kevad on tõesti käes, õhk putukate suminast paks, kollased ja kirjud liblikad nähtud ja loomulikult, esimesed õied pakuvad ilu ja rõõmu. Ja linnulaul… Imelikul kombel ei kohanud aga ühtegi looma, kui väljaarvata üks valge kass ja sõbrad hobused, kes truult mu tegemisi jälgisid. Küll aga kuulsin. Mägral on maja all pojad. Küll oli vahava seda pisikeste piuksumist kuulata. Kevad käes ja mina kohal.

Mõni lill oli nii vapper oma ilu näitamisega, et isegi metsanotsude üles tõngutud maa ei seganud teda.

Et siis jah, juba sügisel sain uudised ja pildid, mida need paharätid mul seal korda saatsid. Aga nii see juba on, et kui tahad looduse keskel elada, pead arvestama, et seal elavad ka teised ja igalühel neist on omad toimetamised ja tegemised, harjumused ja vajadused ja…. On nagu on, maa saab siledaks jälle ja rohi kasvab samuti edasi.

Asja juurde. Plaan ja eesmärk oli teha metsatööd. See ka mu päevadest suurema osa moodustas. Selle olen ammu selgeks saanud, et aega jääb alati väheks ja teha on alti rohkem kui jõuab. Nii et jätkasin sealt, kus eelmine kevad töö pooleli jäi ja jätkan jälle kord sealt, kus nüüdtöö pooleli jäi. On see siis veel see kevad või juba järgmine.

Üksi sellise töö tegemine on natuke vaevaline ja aegalne. Alguses nagu ei ole üldse minekut, tasapisi kui näed, et midagi on juba tehtust märgata, saab ka indu ja jaksu juurde. No ja küll üks päev saab ka kogu plaanitav mets korda. Lootust on, sest pragu olen juba peaaegu poole peal.

Seega siis alustasin esimene päev eelmine kevad pooleni jäänud kohast. Vedasin heinamaa nurgast ja metsa alt sinna jäänud oksi kokku. Edasi juba saag kätte ja uude puude mahavõtmine võis alata. Ports puid maha, oksad maha, tüved juppideks ja jälle vedama. Oksad lõkkesse, mis kütteks, oma virna. Ja nii päev läbi, kuni lõpuks jaks otsas. Mitte just, et jõud oleks otsas aga mingi hetk enam lihtsalt ei jaksa, edasi tagasi, edasi tagasi, tatsata ja tassida, üle mätaste ja maas vedelevate oskte ja kivide jne jne. Ja kui jaks otsa sai, tegin õhtul lillepeenraid.

Sain endale tulejumala. Esimesel tööpäeva õhtul tuli Kase vana külla ja arvas, et võiks lõkke põlema panna. Järgmine päev oli kohe hea tööd edasi teha, tuhast tõuseb ju alati leek ja nii hea oli okse kohe põlema vedada. Teine õhtu süütasime ka teise ja kolmanda lõkke. Sümboolselt oli see kui kevadloits. Isa, poja ja pühavaimu nimel, Mardi talu on ja olgu kaitstud. Samuti mälestades küüditatuid…. Samas oli hea pimedas tööd teha, ikka puid peale vedades. Valgus omast käest tasuta käes.

Küll on hea, et saarel oldud ajaga on omad sõbrad tekkinud. Nii, oma neljandal tööpäeval, alustades lõkete korda tegemisest, ehk siis leek sai taas väljameelitatud, viilisin saeketi…. no ja ei võta saag enam puud. Nii helistasingi kõrval külla, tuli abiline, käi kaasas, tegi mu ketid teravaks ja aidati ka metsa teha. “Võtan ka sae ja tulen teen, muidu nagu tühikäik.” – külasid sõnad. Seltsis segasem ja tõhusam. Olen abi eest tänulik. Abi aga oli nii tõhus, et metsaalust puhtaks vedada ma ei jõudnud. On hea järgmine kord jälle jätkata.

Nii saan jätkata ka peenardelt riisutud ja lõigatud sodi ära vedamist. Aeg sai nii kiirelt otsa, et ei jõudnud seekord. Ah, jätabki mööda minejale mulje, et töö käib….

Justkui jumala õnnistus oli, et viimasel õhtul sai Põllul sauna. Põllul on siis teadlikult suure P-ga kirjutatud. Mitte, et oleksin põllul kivid kuumaks ajanud ja kile ümber seal pärast istunud, vaid Põllu on meie oma küla talukoht. Aitäh noorperemees!

Viimane päev läks maja koristamisele ja korrastamisele ja nii need viis päeva otsa said. Iga lõpp on uue algus, nii et….

Lühidalt öeldes veel, talve elas Mardi kenasti üle. Midagi pead kinni hoidma panevat ei ole juhtunud ega toimunud. See metssigade temp, natuke kitsed siit ja sealt näksanud, muidu tundus kõik tibens tobens.

Tuli kevad ja on täies hoos ja järgmine kord tuleb peremees ja saab kindlasti juba midagi vitamiini rikast suhu pista. Seekord nautisin, kuidas küüslauk hoogsalt kasvab.

Ootame uut algust, kohtume varsti! Varsti on muidugi suhteline mõiste aga kindlasti ennem, kui ühe kuu pärast.