Alati kui ise ei saa kohal olla, ei tähenda, et head inimesed ei ole Mardile oodatud. Nii sai Mardi talu võõrustada  juba vanu aga ka uusi sõpru, Metsasi. Seekord mitte papat vaid ennast, vaid ka kahte poega ja nende ema.

Loodan, et oldud aeg oli nauditav?!

Tänud perepoegadele, kes võtsid vaevakas hoovi niita. Mina pääsesin nädala pärast vaevast.

Siit lugu, kuidas tekivad külajutud. Räägib mulle hea naabritüdruk, et ema rääkis “Ivar käinud Mardil niitmas”. Marje vastu “Ei ole olnud, Ivar ju mandril ja Rootsis”. Edasi  oletatakse, et Kase vana tegi Jaanipäeva kingi ja käis Mardil niitmas. Hea “naabrivalve”, see et hoov niidetud, teelt märgatakse aga seda kolme päeva jooksul tähele ei panda, et hoovil auto ja rahvast palju.

Jaanipäevaks jõudis peremees ise ka kohale. Tähistatud sai kombekohaselt. Ühest kohast alustatud, teises kohas jätkatud, kolmandas, Mardil lõpetatud. Lõkkega. Mitte kombekohaselt kõik aga läbi sai. 01.30 oli vaikus ja rahu. Pole halba ilma heata, järgmine päev oli palju kenam, kui oleks võinud olla, kui jaaniöö hommikuni oleks läinud.

Paar päeva sai peale Jaani veel olla, mõtlesin, et mida nendega pihta hakata. Kuna mind on hakanud vohav võsa jõe kaldal füüsiliselt ärritama, mõtlesin, tuleb korda teha. Ilm ka soosib seda tegevust. Lisaks veel “igavenetuli”. Kohendad hommikul jaanilõkke ja asi toimib mitu päeva. Muudkui vead oksi peale ja…Kuigi, mõned aastat tagasi ju sai kõik puhtaks juba tehtud…

Natuke saega, enamasti oksakääridega ma seal toimetasin. Sõber Tanel aitas oksi lõkkesse tassida. Trimmerdas ka jõekalda ära. Võõrale ehk pole vahe märgatav, endal aga hea vaadata. Ma ei tea, kui suur vajadus selleks tööks oli?! Keset hoovi ju jõgi ei jookse ja võsa ei kasva aga… mulle meeldib kord ja kui on korras siis on kena ja kui on kena, siis on… Seekord jõudis palju jõudis, suvi ees, jõuab edasi teha.

Ja kui üldse ei teeks, näeks jõgi välja sellinne. Auuu, jõgi, kus sa oled?!

Nende jõgede ja kraavidega on mulle natuke segane lugu. Maja taga jookseb Luulupe kraav, mis näeb välja nagu jõgi. Vesi sees ja puha. Maja kõrval, suure hobuste kopli ees on aga Luulupe jõgi, mis näeb välja nagu kraav, vesi suliseb vaid kevadel.

Siit üks naljaks lugu veel. Minu heinamaa ja kraavi vahel on vana kivi aed. Mul on hea sõber, vaegnägija ehk siis ametlikult nägemispuudega. Vaatan mina millaski kunagi mingeid kaarte, seal kirjas – kiviaed puudega. Mõtlen, ok, on teine lagunenud, rohtu kasvanud, võsastunud, puidki siin ja seal, et täitsa huvitav, et seda siis nimetatakse puudega(puue) kiviaiaks. Tegelt aga peeti siiski silmas, et kiviaias kasvavad puud. Miks nad seal kasvavad ja kuidas neid sinna üldse kasvama lasti, mina aru ei saa aga on nagu on. Kõiki enam maha ka ei raatsi vist võtta…. vähemalt annan endast parima…. ja loodame, et kunagi millaski on kiviaed, millel ei ole enam ei puuet ega puid.

Ühele asjale sain seekord jälile. Varem, ennem mind, tehti nii mõnigi asi Mardil rahaks. Läks ait, läks mets, läksid maad, külarahavalt olin kuulnud, et läksid ka paargu kivid. Imestasin ja mõtlesin, et kes neid ja miks küll otsis, on siis saarel kivide puudus?! Ja kuidas sai neid üldse müüa?! Kivid aga ei läinudki üldse kaugele, need on tee all, mis lähevad üle jõe. Väidetavalt müüdi need 100 krooni eest… mõtlesin, viiks koju tagasi ja jätaks sinna 7 eurot ja teeks veel kingituseks silla ka üle…..

Ühest häbiplekist sain lahti. Kevadeti olen püüdnud ikka metsa korda teha. Nii on siin ja seal palgi hunnikud, sellest kevadest ja eelmisest ja kes teab mitmest veel. Mõned isegi lõkkes juba ära põletatud, et oleks vaade kenam ja hoov korras. See kevad on möödnunud piinlikult, poest kaminapuid kaasaostes. Ja ka naabritelt palutud. Kuna piinlikusel ja häbil peab ju piir olema, tegime Taneliga ühele hunnikule lõpu peale. Tanel saagis ja lõhkus, mina vedasin ja lappisin ja väike riit sai ilmet. Algus tehtud, ehk olen suvel tubli edasi. Ja kui keegi sõpradest tunneb soovi, et tahaks saagida ja lõhkuda, abist ära ei ütle. Talvepuud tuleb ju ära teha.

Mardil lehvib jälle sinimustvalge! Talvega juhtus selline lugu, et vimbel oli otsa katki saanud ja end ümber masti sõlminud, ei liikunud ka nöör enam. Nööri saime maha, vimpel aga inetult jäi ikka. Eelmine aasta ei saanud post väga moodsalt ja praktiliselt püsti pandud. Auku, kivide vahele…. Selleks aastaks sai lahendus. Meetri kõrguselt mast maha, kruvide ja traadiga allesjäänud külge. Meeter poolteist kaotasime veel otsast, kui mast vastu maad kukkus. Tulemusega olen ma aga väga rahul. Ennem, kui juhtus kael kange olema, vimplit ei näinudki. Nüüd aga lehvib sinimustvalge uhkelt silmapiiril.

No nii, päevi oli vähe, tegusi ma ei tea, jutt sai nüüd ikka nagu kuu jagu. Tänan Denverit, Olveri ja Allanit. Tänan Tanelit. Tänan häid sõpru Jaanide eest!

Kuu aga on kohe ees……….. terve kuu ja natuke veelgi. Mönus!