Mine sa tea, mõnes ehk tekitab küsimusi, et mis või kes see siis nüüd oli mönus. Mõni on ka muret kurtnud, et kuhu omati jäävad Mardi talu postitused. Ehk mõni igatseb jutukest ja pildikesi ka ilma muret kurtmata. Aga nüüd on siis see hetk, kus elustub veelkord Mardi talus suvi 2014. Suvest see aeg, kus sai oldud kohapeal 1,5 kuud ja natuke veel peale ka. Kuna ma ise väljaütlesin, siis tõsi ta on, mönus ta oli. Kuidas teisiti?!

Alustuseks aga Mardi talu 2014 aasta paraadfoto.

Ja kuna ühel talu on ka peremees on temastki üks pilt paraadlikuks tehtud.

Ja nüüd siis vaatame, kuidas see mönus suvi taas korraks elustub ja siis ajalukku talletub.

Alustuseks tuleb kohe öelda, et suurte tegudega, nii nagu aasta tagasi, ma kedagi rõõmustada ei saa. Eelkõige end. Aga mind rõõmustab, et nii mõnigi mõte ja plaan sai uue suuna ja usun, et parema, kui ennem oli. Ja tehtud sai, mis mõni aasta või mõni paar juba hingel olnud ja muretki tekitanud.

Rõõmustab ka see, et lisaks fantastilisele ilmale ja ajale iseendale ja oma kodule, oli see suvi külaliste rohke. Oli neid armsaid inimesi, keda ikka ja alati ootad, oli neid, keda oodata ei oleks osanud ja nüüdki uuesti külla teretulnud on. Olge te tervitatud ja tänatud kõik! Rekordi päev oli üks kena laupäev, kus sai võõrusatud kolm portsu külalisi. Ekskursioon õuel ja sees, kohvi kook, kallistused ja head aega, nõud puhtaks ja uus kohvi tulele ja otsast peale.

Kuna midagi ei ole teha, veri on paksem kui vesi, siis eraldi tahaks tuua välja rõõmu, ema isa said esimest korda koos külla tulla. Kui varem pidi üks koeraga koju jääma, siis see suvi valvas kutsa neid pilvepiiril. Ja mis teeb ühele lapsele rohkem rõõmu, kui vaatamata oma vanemate, natukesekese soliidsemale eale, käituvad, on ja tunnevad end nagu noored armunud. Teeb südame soojaks ju küll.

Tõsi on, iga asi omal õigel ajal. Nii jäi üks suurem plaanitud, köögi remont ära. Aastad ei ole vennad, vahel rahakott paksem vahel õhem. Suvel jõudsin arusaamisele, peale seda, kui ühes salvkaevus vesi päris otsa sai ja vanast puurkaevust pumbates vesi niriseb ainult, et on 7 aastat seda arhailist elu elatud ja nauditud küll ja mõeldes eelkõige tuleviku peale….. et oleks kole lugu küll, kui 1 päev tulevad toruda majja ja uhke remont tehtud ja hakka seda lõhkuma. Nii et kordame veelkord tõetera üle, tõesti, iga asi omal ajal. Ei olnud see aasta remondiks veel ettenähtud.

Siit tuleb tegu, mida oleks tahtnud juba mitu aastat tagasi teha ja mida oleks pidanudki tegema ja olin eelmine aasta juba valmis tegema. Redeli panin kaevu põhja aga vat ei tea, julgusest jäi vist puudu. Ju oligi õige. Pidavat ju olema igasugu gaasid ja mine tea mis veel ja ega üksi see töö kõige libedamalt poleks läinudki. Nüüd oli hea, mina olin kaevu põhjas ja ladustasin ämbri täis, Tanel vinnas üles ja roosid said väärt kraami. Kraami paksus oli ikka üks tugev meeter kindlasi. Kes teab, mitu aastakümmet kaev kasutamata on seisnud ja millal seda viimati keegi puhastas. Jutt siis lauda kõrval olevast salvkaevust.

Seda karva värvi mehi pidavat palju Stockholmis olema. Olgu Stockholiga kuidas on, kaevus loodan ma, et kaevus on vesi nüüd puhtam.

Nüüd aga kohe lugu, millest mul hea meel, et mõted ikka muutuvad. Kes siin jutte lugenud, teavad vast, et sai vana aida kohale aastaid tagasi ostetud 1 vana palkmajake. Mõte ja plaan oli sellest saun saada. Selline vana ja ehe, suitsusauna tegu ja nägu. Meeldetuletuseks, et kui seda hoonekest sai vaatamas käidud, olin veendunud, et ahi ja lava ehitada ja ongi olemas. Kahjuks nii see ei läinud ja ei saanudki minna. Sest kui tööde vägesi juhatas pornokunn Aivar Palumäe isiklikult, ei saanudki paremat loota, kui üks “porno” mulle sinna ka püsti pandi. Järgmise pildiga tervitan Sind härra!

Pilt ei ole tegelt lavastatud ja personaalselt, lihtsalt selline oli minu moodus nautida kuuma suve ja elu, pea vana jumala selja taga,  vist umbes täpselt, paradiisis.

Aga nüüd esmalt rõõmust mõtte muutumisest. Aastaid tagasi mu hea sõbranna vanemad, neil endil on Hiiumaal, soovitasid mulle, et osta endale Saaremaa Saunad tehtud saun. siis ma mõtlesin, et no kuhu mulle selline rehemaja juurde. See suvi sõbrannat külastades ja saunatades, hakkasin mõtlema, et on ikka mõnus küll, 30 minutit, saunas 120 kraadi, vesi keeb. Kiirelt ja naudi aga. Ja kui ma hakkaks Mardil seda “pornot” ümber ehitama saunaks, läheks mul rohkem raha, kui maksaks üks Saaremaa Sauna saun. Pealegi, ühte suitsusauna ahju, nagu plaanisin, kütaks ju pool päeva, teises tee sauna kasvõi iga päev ja kaks korda. Suts, valmis, tehtud. Ok, teine on uus ja…. aga kõike annab teha ja kujundada, et asi näeb välja ehe ja sobilik, pealegi, 100 aasta pärast oleks ka see saun vana. Hädasti on Mardile vaja ka aita, kuhu igasugust sodipodi või puid või tööriistu panna. Ja õige ta on, maja ees aida kohal olgu ait ja saun käib ikka maja taga. Kui nüüd lugu läks väga keeruliseks, siis nüüd on hea öelda, Mardil on jälle ait. Ja nüüd tuleb vaid oodata, millal on õige aeg, et ait on korda kõpitsetud ja õiget aega, millal maja taga saun on. Sauna asukohaga tegin väikse kompromissi laiskadele inimestele. Tõin ta majale vanast sauna asukohast poolele teele. Aga suund on kõik õige. Vaimusilmas kogu asja nähes, mulle tundub, et tuleb üks kena asi. Paneks teile fantaasia pildi, kui oskaks.

Kui see “porno” kunagi seal püsti sai, selgus, et katuse laast hinna ja tegemise sisse ei käi. Peale pandi koormakile, mis juba vist samal aastal lipendas ja lopendas. Ja eks see pani südame muretsema, et tuleb midagi ettevõtta, et mitte päris ilma veel aidast jääda. Nii võtsime Taneliga augustis asja ette.

Teate, ma julgen öelda, et ma olen ehk rumal ja ei oska paljusi asju teha ja alati ehk ei julge ja tihka teha aga uskuge mind, kui ma oleks pidanud üksi panema katusele roovitust, siis sedasi ma poleks seda kindlasti pannud.

Tanel tegi tubli tööd, mina aitasin ja õppisin ja meie roovitus näeb vähe parem välja.

Selleks aastaks jäi asi “lukku nii. Lihtsal põhjusel, et tulevikus edasi teha. Ikka siis, kui õige aeg.

Kui pornokunni täpp i-le oli “sauna” välisuks, mis tema jutu järgi oleks pidanud olema väljapool aga kuna sarikas jäi ette, pani ta selle sissepoole. Uks ei olnud loomulikult kinni ega saanudki kinni panna, sest ta lihtsalt ei liikund ühele ega teiselepoole. Miks see nii ette pandi, see on tase omaette. Tagatipuks, kui me selle sealt mahavõtsime, oli uks väiksem ka veel, kui ukseauk ise. See veelgi suurem tase. Taneli täpp i-le aga näeb välja nüüd selline. Hetkel aida kõige kenam.

August, kui Tanel puhkamas käis, oli üldse kõige produktiivsem. Eks üksi on suuremaid asju natuke keeruline ettevõtta ja seda ei ole ka mitte ära õppind, kuidas see talgute korraldamine ja rahva kohale meelitamine käib. Nii et olen rõõmus, et on hea sõber, kes ikka tuleb ja ikka ka aitab.

Taneli kiituseks, võttis ta kätte ja hakkas maja tagumist poolt õlitama.

Kui kunagi sai aknad vahetatud, sai maja esimene pool ja küljed õlitatud. Maja taga oli katus siis vana ja kole veel ja ju tulid muud tegemised peale, jäi asi pooleli.  Kui Tanel hakkas maja õlitama, mõtlesin, et justkui seltsis segasem, hakkan maja taga, eelmisest aastast, vana katuse roogu ära vedama. No ei olnud üksi olles kuidagi seda jõudu varem tegema hakata. Mitte siis füüsilist. Naljaga pooleks, eks ma kahetsesin nüüdki, et selle lubaduse andsin, et vedama hakkan. Tunne oli täitsa kilplaslik. Kraabi ühest hunnikust roogu lahti, võtta seda hanguga kohe ei olnud võimalik, oli teine ristirästi ja siis vea hang hangu haaval 10 meetrit eemale hunnikusse. Ainus hea asi oli, et see teine hunnik põles ja lõpuks ikka esimene kahanema ka hakkas. Ja siis natuke kiiremini, kui Tanel majaga valmis sai ja mulle hunnikuid ette lahti kraapis.

Nüüd kus maja õlitatud ja roo hunnik läinud, ei ole põhjust häbeneda maja tagantpoolt näidata. Julgelt võiks siiagi pildile peale kirjutada – Mardi talu anno 2014

Vahepalaks. Eelmine aasta, kui katust sai tehtud, leidsin katuse alt ja arvatavasti nimetati seda vahemik, pealt, ma usun 100 aastat vana heina, mis tolmas mis jube must, seest hangud. Mõnele vist suvalised toikad, mulle milline väärtus! Mõelda vaid, millal ja kes nendega tööd tegi?! uhhh.

Vahepalaga jätkates. Kus pole tegu, seal on kindlasti nägijaid. Rääkijaid veelgi rohkem. Ja et rääkides ikka asi huvitavam oleks, paneb igaüks väikse mõtte või sõna omalt poolt juurde, eriti hea veel, kui pitsiga tervitused ka kaasa saab anda ja pärast usu isegi, et asja mida vist ikka ei olnud, vist ikka oli.

Inimesed tulevad ja lähevad, uute sõprade üle on alati heameel. Tutvus algas põgusalt varakevadel. Siis kuulsin ja imestasin, suve peale juba nägin ja tundsin. Siit lähevad tervitused naaber külla, armsale Katrinale.

Suvepeale oli  palju koosveedetud hetki, kõige meeldejäävam oli kindlasti matk metsa hobustega, mille Katrina meile korraldas. Oli imekaunis õhtu, väga vahva seltskond. Kui minnes lubati mehed kogenud naiste taha, metsas sai trikitatud, siis tagasi tulles usaldati mehed juba ette ja minul vedas lõpuks veel eriti, sain lausa üksi hobuse seljas olla.

Mardi juurde tagasi. Mis ma seal üski siis igapäevaste tegemiste ja olemise juurde tegin? Natuke sain oma lemmik tegevust, kiviaeda teha. Jaanipäeva ajal puhastasime jõe äärt võsast, nüüd hakkasin seda nurka seal korrastama ja kiviaiaga juba tehtud aiale teiseltpoolt vastu tulema. Ühel heal päeval peaksid nad siis keskel kokku saama. Küla pealt naabriplika, ikka armas Marje, kommenteeris mu tegemist suure kuumusega, et ma olevat tugevam kui saare naine. Et saare naine ei lähe sellise ilmaga ka õue tööd tegema aga ma hull tassin selliseid kive kokku. See andis mulle ainult jõudu juurde, järgmine päev veeretasin kõikse suuremad kokku, tegin pilti ja tänasin Marjet – “aitäh, et mulle indu ja jõudu juurde andsid!”

Natuke on ikka parem, kui üldse mitte, nii palju teda seekord siis tehtud sai.

See võsa tärkab ja kasvab imeväel. Ja kui see juba metsa all, mida püüad pargiks kujundada, meetri kaheseks sirgub, on ikka kole lugu küll. Ega siis jäänudki muud üle, kui okaskääridega seda ükshaaval maha võtta. Jälle pean ütlema, et natuke on parem, kui üldse mitte. Ja kui positiivne olla, tulebki ju järgmisteks aastateks ka tegevust jätta. Nüüd tuleb vaid loota, et kevadel jõuab selle suve tehtud oksad põletada ja jõuab trimmeriga paar korda aastas niita. Vähemalt annab asi lootust.

Kõik puud ei lähe kevadel lõkkes põletamiseks. Ahju alla sai ka tehtud. Ütleme, et puhkuse viimastel päevadel üsna paaniliselt. Tanel sae ja kirvega, mina vedasin ja lappisin. Üks kolehunnik, mis paar aastat ootas tegemist, kadus ja lauda äärsed sai kenaks. Mul ei jää külmal ajal minemata, kartmaks et elamine külm peaks olema.

See jutt hakkab siin pikemaks minema, kui suvi ise oli. Paneme paar pilti ja lauset veel ja aitab küll.

Peale pikka puhkust sai ühel kenal päeval veel mindud, käidud. Taasiseseisvus päeval. Ega kiusatusele saa vastu panna. Tuli Kudjape aiandist üks puu tuua. Kitsed tegid ühel talvel mu noore Valge Klaariga 1:0. Nüüd oli ka põhjus, naabriplika Marje sai väikse beebiga hakkama. Nende auks siis.

Ega vist ei saa salata, mulle meeldib ilu ja kord. Ega see aasta ei olnud põhjust millegi üle piinlikust ka tunda. Aed oma taimetega on ajaga ka ilmet võtnud. Ja mis pooleli, seda iga silm ei näegi ja kui näeb, siis teab küll, et alati on asju pooleli ja tegemisel. Uute ilusate asjade üle on heameel. Nii sai Muhu kamber uue vaiba.

Nagu arvata võib, on see tellimustöö ja personaalselt Mardi talule ja just Muhu kambrisse. Tänan head meistrit Külli Ruus Pärnust. See kena vaip ei ole temalt esimene Mardile. Kindlasti ka mitte viimane. Kui tekkis idee köögi remondiga, olin endale värvid selgeks teinud…. ja siis juhtus nii, et esimesena uues köögis sai valmis vaip, mis nüüd ootab oma aega, ikka seda õiget. Aga jagaksin seda vaipa teiega ikka. Pilt on küll tehtud Tallinnas ja küllastunud kassidest aga…

Mu väärikas eas sugulased müüsid maja, et eluga kergemini hakkama saada ja kolisid korterisse. Kutsusid mind külla, et ehk on mulle nõusi või midagi vaja. No ja kust võisin leida mina endale midagi?! Ikka elupealselt, kus olid mitte vajalikud vanad asjad. Nii sain ma kööki 3 Luhteri vabriku vana tooli. Ühe tumba, mille korda lasin teha. Järge ootab diivan ja kapp. Tore on asjadele uus elu anda.

No tore, tegime suve juttu aga lilli polnud näha pea mitte kuskil. Parandame vea. Viimane käik lõppes viimase suve päevaga. Ja see päev oli sama mönus, kui terve suvi ise ja lilled oma õitega täiesti suve väärilised.

Nüüd peaks päris selge olema, kes oli mönus, mis oli mönus, millal oli mönus. Kui fantaasia pilti tulevikus sauna kota ei osanud näidata, siis ühte pilti fantaasiast, mis kunagi võiks olla, võin aga näidata küll.

Küll ma siis ja nii oleks tubli ja mõni õige aeg jõuaks kindlasti kiiremi kätte. Tegu tehtud. Kui nüüd aga tegudest rääkida, külastasin kahte oma kallist sõbrannat, kel on kenad maakodud ja kel on tublid mehed. Kõik ise ja oma kätega teinud. Nagu ütlesin, ma ei karda ja häbene öelda, et ma olen ehk rumal või ei oska. Ei ole elus võimalust ka olnud. Teised tegemised. Aga nüüd võtsin vastu otsuse, ma püüan ja luban, olen tubli. Elame näeme. Ja teie olge ka, mönusad!