Alustaksin eelmise jutu pealkirjaga, elu ei ole enam endine. Seekordse käigu sisse mahtusid esimesed tööpäevad saarel. Võib öelda, oli kena ja tore. Suhteliselt ka edukas. Esimeste päevade kohta. Pärast koju sõita oli kuidagi nii eriline tunne! Kui varem käisin vaid talus, siis nüüd on elu saarel saanud juurde uue mõtte ja väärtuse, käin siin ka tööl. Ja selle erilise tundega oli hea sõita, eriti veel, kui saad sõita mõnus, kus keegi ei koperda ja uimerda ees, lihtsalt sajaga või natukesekene peale. Minu jaoks raha tuleb ja läheb, sukasäärde seda ei kogu, esimest tööpäeva jääb meenutama Mardile kena roosiampel.

Seekordse käigu peamine põhjus aga oli kaevata põld läbi, panna maha kartul ja külvata muud head ja paremat. Esimesel kohapeal ärgatud päeval aga mõtlesin, et mida ma siin koperdan kõrges rohus, tuleb võtta ja niitma hakata. Et natuke niidan ja siis hakkan kaevama. Kui aga juba niidad, tahad ju, et oleks ka niidetud. Hoov, kiviaiatee, tee ääred. Ma ei taha ju, et mu kodu ümbritseks malts ja nõges, minu kodu hakkab natuke kaugemalt kui päris oma hoov. Ja nii ma niitsin ja niitsin, peaaegu kõik vajalik sai ka niidetud, seniks kuni saatus ütles, nüüd aitab. Niidumasin läks katki, polt mis tera kinnitab vms ta seal teeb, pooleks murdus.

Edasi kaks tööpäeva ja meeldiv laupäeva õhtu sõpradega. Emadepäev jäi põllu tegemiseks. Tundsin, et tuleb jõuda. Kui kaevama hakkasin, tekkis küll segadus, et kuidas ma siis nüüd teen, kas kaevan ja rohin ja teen vao ja kartul maha, jälle kaevan ja vagu, kaevan ja… Kuidagi seda umbrohtu tundus ka palju olevat, mõtlesin, et ei tea, kas ikka saan tehtud?! Aga pääsu ei olnud, uue nädala esimesel päeval tuli juba lahkuda. Ja nii ma siis seal hargiga kaevasin, õhtul sain veel kartuli ja sibula maha. Esmaspäeval tuli varem ärgata, peenrad teha ja külvid. Ja valmis ta sai! Pealegi, puhas käsitöö!

Nii et jah, kui tundub, et kuidagi ei jõua, siis uskudes, siis kuidagi ikka jõuab. Ja seda mida niikuinii ei jõua, seda ei hakka tegemagi. Peenrad kahjuks kõik rohimata. Aga kena on ikkagi. Vähemalt minu jaoks.

Lilledest rääkides, siis ammu unistan turbapeenrast ja rododendronitest ja mustikatest ja…. Eks see üks suurem ettevõtmine ole ja nii on see siiani tegemata jäänud. Nüüd aga kinkis mulle ema kaks rododendronit ja küla naabriplika Marje mustika. Oma ajutise kodu said nad suures pajas. Ja kes tulevikus taimi soovib kinkida, siis suund on teada teile.

Kui nüüd kingitustest veel rääkida, siis sain ma ühe igavesti vahva kingituse sünnipäevaks Marjelt!

Küll oleks kena, kui saunas olles oleks kõigil sellised mütsid peas oleks, alati tead, kellega leili naudid ja juttu puhud. Mardi vana lõpetab. Jõudu teile! Kes jõuab, see kaugele sõuab!