Täitsa tõsi lugu! Märts algas ja Mardile tuli külla Kuningas. Sellise uhke nimega jäär!

Facebook on väärt koht. Leidub igasuguseid lehti. Nii postitasin lambakasvatajate lehel oma anomaalse loo kahest uttest, kes kuidagi järglasi ei taha tuua. Inimesi on erinevaid. Mõned kahjuks nagu ikka, ainus mis toidab, olla negatiivne. Nii sain vastuseks näiteks, et mind algajat kasutati ära ja müüdi kohitsetud vanad jäärad. No tõesti!
Mis aga tundus igati ja väga loogiline, et lambad ja eriti aborigeensed, hakkavad indlema, kui päevad lühenevad. Ehk siis sügisel. Mõeldes loodusele, ega siis näiteks kitsedki poegi aastaringselt. Nii soovitatagi, praegu oleks jäära karja toomiseks viimane aeg. Nii ma uhkelt saarde sõitsin. Autos kassid, koer, jäär…. kena on ikka rikas olla!
Loomi on põnev jälgida. Ogarull, jäär, kes oli külas eelmine suvi, oli selline tõeline muhe Eesti talumees. Rahulik, vaoshoitud, vaatas, jälgis…. Kuningas läheb, nuusutab utte ja siis mögiseb. Mõni utt krapsatab selle peale ja paneb plehku. Kes seisma jäi, seda hakkab Kunigas esijalaga togima. Ja noh, kui ta ühele vanatüdrukule selga kargas, ei teinud see teist nägugi. Nii et see kahtlus, et kahel uttel omavahel nii suur sõprus ja armastus on, et poissi ligi ei lasta, on nüüd ümberlükatud. Seega, olen suve lõpu osas lootusrikas!
Kuningast veel nii palju, et kui meie Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi esinaiselt jäära küsisin, siis pakkuda oli tal hetkel nö. B kategooria jäära. Alguses oli poiss nudi olnud, kuid siis siiski sarvi hakanud kasvatama, kuid mitte selliseid, mis ühel A kategooria jääral on. Ja erilise sugupuuga. Aga see on ju täpselt kõik mulle! Püha Birma kasse aretades, vaatan ma suure hoolikusega, lisaks välimusele, just sugupuud. See on niigi teada, et ideaalsetel vanematel, ei pruugi ideaalseid järglasi tulla ja vastupidi.

Olen ikka öelnud, et miks ma küll varem saarel massaažitööd ei hakanud tegema. Nüüd on ikka ja jälle, põhjust regulaarselt, maakoju tulla. Muidu ehk iga ilmaga ei viitsiks ja tahakski. Ja nii saab jõudumööda ka talus asju toimetada.
Praegusel ajal, mis võiks veel olla parem, kui õunapuude lõikamine?! See tundub ka olevat see töö, mis mulle väga istub. Eks mulle istuvadki sellised loovad tööd. Mida teed, nats nagu näed vaeva ka ja tulemus silmale kena vaadata. Et oleks mida rohkem vaadata, siis järgemööda olen võtnud ka talu ümbritsevad metsikud õunapuud ette. No tõsi on, sõites autoga ja vaadates tee ääres metsikuid õunapuid, näevad nad ka täitsa ägedad välja. Aga vist oma kodus on ägedam siiski vaadata, kui nad hooldatud on. Küsiti küll, kas need õunad süüa ka aitavad. No ütleks, kõik mis silmale ilus vaadata, ei pea ju kohe suhu toppima! Tegelt, nii mõnigi aitab kenasti. Ja kus järg poolei jäi, tuleb järgmine kord jätkata.

Õnneks leidub iga aasta ka mõni uus puu mis ette võtta. Ka lambad on tänulikud talvise vitamiini eest.

Kas natuke nõuannet ka?! Kuidas õunapuid lõigata? Mina ütleks selle peale, et on asju, töid, mida tehakse loomulikust intelligentsist. Kui põhitõed teada, mida pole rakse omandada- lõika ära sissepoole kasvavad, siis paralleelselt kasvavad, siis….. ja jumal on andnud nägemise, siis muud nõu siin anda ei olegi.
Saare koju on alati väga hea minna ja enamasti loen päevi, et millal jälle. Kui ootamatult juhtus nüüd nii, et tuli käik, mis oli väga kurb. Kaotasin oma armsa, kalli kalli sõbra.

Muidugi tunnen uhkust, et ta nautis oma elu nii palju, et elas väga väga väärika eani ja oli ka minuga 12 aastat. Oma viimase puhkepaiga sai ta muidugi Mardil, kus möödusid ta elu parimad päevad. Ta saab mind alati oodata, nii nagu siiani. Hoida silma peal lammastel, seniks kui mind ei ole. Ta saab meid kõiki alati valvata. Ta jääb igavesti meiega!