Skip to content

Kevad – nagu kiirfilm!

Kevad – nagu kiirfilm! published on

Ei see ole enam uudis, et aeg lendab kiirelt. Vähemalt minul. No aga tegelt, pull värk ju! Mitte, et mul seal päris pull oleks aga…. oli talv ja talv ja korraks andis kevade lootust ja siis äkki oli suur suvi käes. Nii suur, et hellitas meid ära ja nii kui natukesekeseks väiksemaks läks, tundus kõigile, et miski jama on. Ja ega ei mäleta küll, millal viimati sai pruuniks, teiseks juuniks.
Kogu see aeg on möödunud kui kiirfilm. Kui juba kevadine oli, astusid igal hommikul uksest välja ja midagi uut jälle õitses, lõpuks õitses kõik korraga, on ikka ulme.
Nii ulme, et peas mul mitu lugu, mitu korda valmis kirjutatud….ikka kirjutati “Kuidas Mardi talul kevad läheb?”… Peab vist moodsaks hakkma? Videoblogijaks. Võtaks aga telefoni kätte, jalutaks mööda aeda ringi, otsepilt jookseks ja juttu jätkuks alati ju rohkemaks.

Aga alguse juurde.
Vikipeedia ütleb – Talgud (ainsuses talgu) on talupojakultuurist pärit ühine ettevõtmine millegi ärategemiseks, mis nõuab rohkem tööjõudu, kui on ühel perel või majapidamisel või talul.
– Rõõm on meeldiv tunne, mis tekib emotsionaalse reaktsioonina meeldivale olukorrale või mälestusele. Rõõmu põhjus võib olla konkreetne (näiteks mõni ootus või vajadus on rahuldatud) või ebamäärane (näiteks elurõõm). Rõõmutunne võib olla erineva intensiivsusega ja väljendub erinevates vormides, alates naeratusest kuni rõõmuhüüdeni.
Isetegemiserõõm. Sellega ma sügisel alustasin, kui otsustasin, et lambakoplist tuleb võsa võtma hakata. Ikka selleks, et oleks kena vaadata, kuidas elamine, olemine on korras, et pääseks õhtupäike hoovi. Ja eks ole vaja ka, millega maja kütta. Rõõm ise teha, see on kena aga et asi olek natukesekene efektiivsem, palusin sõbrad appi. See aasta talguid suurelt välja kuulutama ei hakanud. Parem rõõmu tunda nende üle, keda tead, et tulevad, kui oodata ja siis olla kurb, et kes ei tulnud. Eks tänapäeval nokitseb iga üks ju omaette ja ega kõigil kõigiga kõlbagi läbi käia… Ei meelita ka väärt kõhutäie ega kange kraamiga, kui siis ehk veel rahaga. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud, kui kuulad lugusi, kuidas vanasti algasid heinateod ja muud ühised tegemised küla ühest otsast, ikka kõik koos ja teises otsas lõppes, ikka endiselt kõik koos… ja pärast sai kõhutäie ja kanget kraami ja tantsu pealekauba.
Tuli sõber Tanel Tallinnast, Rita Pärsamalt, Urmas Nihatust. Neli kätepaari on ikka hoopis midagi muud kui üks.
Oskan endast vist üsna saamatu ja väeti mulje jätta?! Kui läksime koplisse, et näitan järje kätte ja räägin nägemusest, kõlas küsimus “Kes seda teinud on?” No tõesti! Kuigi sügisel postitasin facebooki ka pilte oma tegemisest…. Ei noh, egas midagi muud, pean ikka tublim olema, et oleks usutav, et ma teen ja oskan. Ja mida ei oska, tuleb ära õppida. Ennast tõestama, eelkõige iseendale.
Üks päris huvitav lugu. Tulin Saaremaale, tuttvaid ehk oli, sõpru nagu ei mäletaks, sugulastest rääkimata. Ajaga on tulnud mu ellu palju häid inimesi. Kenad tuttavad, veel kenamad sõbrad. Hästi, sugulasi mitte. Rita on üks, kellest ajaga hea sõber on saanud. Mis on aga asja juures naljakas. Või nagu saarlane ütleb “Ei ole naljakas”, oleme Ritaga puhta hõimlased! Minul on sugulasetüdruk, 1,5 aastat minust noorem. Meie vanaiasad olid vennad. Meie lapsepõlv möödus suviti ikka vahvalt Järvamaal, vanatädi, meie vanaisade õe juures. Minu sugulasel on abikaasa. Ja temal on tädipoeg, kes on Rita endine elukaaslane ja laste isa. Et siis tulin saarde, kus mind keegi ees ei oodanud ja leidsin metsade ja põldude vahelt oma hõimlase!

Talgulised olid tublid! Alati tahaks ju jõuda hästi palju, kuid eks järgmiseks korraks tuleb ka midagi jätta. Kuid nii palju küttepuid kui praegu tehtud sai, ei ole vist varem veel olnud.


Õhtul üllatasid mind veel naabripoisid Kaselt. Kuus paari käsi on juba midagi muud kui neli. Kasevana üllatas mind ka järgmine päev, kui saega keset hoovi oli. “Ma tahan saagida!” Puhas rõõm ja tänu!
Aga nüüd! Veel suurem rõõm ja tänu! Ja täiesti uskumatu! Naabrimees, Kasevana lihtsalt tuli ja käis ja lõhkus kõik mu puud ära! Siiani ei taha uskuda, et on see võimalik! Hästi, natuke lõhkus ka Rita. Ja mulle jäeti veel väike hunnik.
Tänaseks päevaks on Rita ja Tanel ka enamus puud kenasti ära lappinud. Koplit kaunistavad ümmargused uhked riidad.

Aga kõige rohkem on kaunis see, et uhke tamm tulid võsa seest välja!

Siit on tekkinud nüüd mõte ja vajadus, vaja oleks puudekuuri! Mõttel on jõud, reeglina järgneb tegu. Mõte ja soov on väljakäidud. Koht olemas. Tegijatega räägitud. Elame näeme.
Talgutest tundsid rõõmu loomulikult ka lambad. Ja tegemist neile jagus. Olid asja juures kogu keha ja hingega.

Kevadised ilmad on heitlikud. Õpetavad meile ikka seda leplikust. Ole rahul sellega mis on. Talgupäevadel oli mõnus kevadine ilm. Sealt edasi, mul vaba päev, plaan oksi kokku korjata aga ei, sajab lund! No keda sa kirud?! Lihtsalt on nagu on. Onneks on taipu ka nii palju, et ei lasknud end lumest masenduda ja võtsin õunapuude lõikamise ette. Nüüdseks on siis kõik olulised puud ka lõigatud.
Siia leplikuse teema jätkuks mu mõtted, mida on tekitanud tänase päeva elu, inimesed, sündmused.
Kergem on hukkamõista kui mõista, kergem on vihata kui armastada, eriti veel tingimusteta. Mäletatakse halba aga hea ununeb.
Ajas edasi. Peenarde korda tegemine. Ikka Rita ja Taneli abiga. Alguses eelmise aasta praht ära, siis juba rohimine ja eks edasigi tule rohimine ja siis rohimine ja veelkord rohimine. Ja ehk Tanel ja Rita abiks.


Kord kui üski olin, mitte et ma alati kellegiga oleks, lihtsalt et kui seekord üski olin ja lehti tänava vahelt riisusin ja neid ära vedasin, imetledes tehtud puid, tabasin end mõttelt “Issand, kes need ja millal ära veab?!” Õnneks tuli kohe ka parandav mõte “Mis sa vingud, mõtle kui kõik veel lõhkuda oleks!”. Kuid paanika tunde sain siiski. Nüüd tuleb siis aeg, kus mitte midagi tehtud ei jõua! Ja nii on. Õnneks mitte päris. Iga asi siiski omal ajal saab valmis. Või siis enam vähem vähemalt. Või siis nii palju valmis, et võõrale silmale tundub, et kõik on valmis.
Nii sai ka põld valmis. Eestlane nagu ikka, ei ole millegagi rahul. Mai pühade aeg oli sant aeg maad kaevata. Jahe, vihmane, tuuline. Ei kaevanud. Nädala pärast oli 30 kraadi. Kaevasin. Higi voolas ja pea huugas. Kumb varjant see siis parem oleks olnud?! Vist ikka teine.Mõnele kindlasti esimene. Ei pidanud riideid selga panema, et neid mustaks teha ja pärast pesta no ja füüsiline töö, palavus…. talvega kogunenud rasvakiht kaob ka kiiremalt.
Ühel päeval olin linnas tööl, Rita lõpetas varem, arvas, et võik minna juba kaevama ja rohima aga tööriideid pole kaasas. “Milleks Sulle riided?! Ma kaevasin ihualasti.” Ja saigi Rita ka hakkama. Päris alasti vist ei olnud aga oludega kohanduda siiski suutis.
Eesti muld ja Eesti süda ehk Mardi talu põld sai valmis. No küll on kena!

Oma suurest vaimustusest musta mulla vastu, musta mulla ka sain, kui seda nüüd vaid piisavalt hoolikalt rohida jaksab. Selle “saame pruuniks teiseks juuniks” ja vihma ei tule ja ei tule, ei ole minul tulnud ka mitte ühtegi, jah just, mitte ühtegi porgandit, peeti, kaalikat. Tilli!!!! Mu lemmik, mida suvel igale poole hakkida. Parimal juhul on pooled sibulad kasvama läinud, alla poole oad. Tervest pakist salatist on tulnud 1 peotäis salatit, pakist ehk mingi 10 redist….. hernes ainus mis nagu enamvähem. Ja ometigi kastan ja kastan. Näed, olen tubli küll aga siiski ei ole ma vihm.
Lammastest ka. Aga ennem üks lugu. Mina balletikooli kasvandikuna kuulun nende hulka, nii nagu sportlasedki, et siis kui vanajumal mõistust jagas, olin trennisaalis. Aga mulle tundub, et kohe päris suur osa meie rahavast on üsna sportlikud… Ei saa ma nendest uutest valdadest ja piiridest aru! Sõidan ma Tõhelasse jäära tooma. Olen 10 km pikkusel kruusateel metsa vahel ja oh üllatust, silt- Pärnu linn.

Ja ehmatus. Issand, kas ma olen roolis magama jäänud ja välja jõudnud…. siis meenub, Pärnu ju suurem nüüd, kui New York. Sõidan bussiga Tartust Tallinna poole, helistab ema “Kaugel oled?” “Mm, ma ei tea, oota, aa, Paide hakkas.” Nalja teete?! Paidest pole haisugi veel! Tulen saarelt, praamilt maha ja silt- Pärnu vald. Et nagu mida?! Aastasadu on siin Läänemaa olnud! No ja Saaremaal pole ju enam üldse linna, kõik üks suur vald. Hullem muidugi, kui terve Saaremaa oleks linn. Jne. Jne. Tore muidugi, et seda sama hulka raha nüüd mingi valemiga on võimalus suurema hulgana jagada. Muide, vanasti oli vist seadus, et põllumajandusloomi ei tohi linnas pidada…. nüüd mulle tundub, et ma võin vabalt oma lammastega talvel Tallinna kolida. Kui Tõhela lambad võivad uhkelt Pärnu linnas olla, miks mu omad ei võiks Tallinnas olla?! Rääkimata igasugustest lehmadest ja sigadest…. paraku tundub, et neid “sigu” elab niigi… Ja kujutate ette turisti, kes otsib Pärnu linna ja ta on seal kruusateel metsa vahel? Ta vaeseke jääbki otsima seda päris Pärnut! Tundub, et arusaada, kus sa reaalselt asud, tuleb jälgida silte, mis näitavad vanu kihelkonna piire.
Lammastest siis. Kevad on pügamise aeg. Uurin mina, keda kust, saan kontakti. Helistan hommikul. Lõunal. Õhtul. Järgmine hommik. Ei vasta. Palun kontakti andjal number ületäpsustada. Number õige. Googeldan. Ohooo, miski saare staarpügaja. Tuleb nii välja, et nii staar, et vana telefonile ei vasta, veel vähem tagasi helistab. Googeldades leian lauatelefoni. Naine vastab, teatab jah, et seda kommet härral pole, et tagasi helistada aga soovitab helistada AK ajal, siis ta diivanil. Õnnestuski kätte saada. Oli siis aprilli keskpaik. Järjekord pikk, paluti kuulõpus uuesti helistada. Helistan. Olin juba tark, AK ajal. Jahume siis pikalt, jah just, jahume. Saame lõpuks päeva paika, mis mõlemale sobib. Päev mai keskel. Õudne! Lammastel paks kasukas seljas, väljas 30 kraadi. Õnneks sain lohutust, et kasukas pigem kaitseb praegu. Just pügatud lambal oleks selle kuuma ja päiksega palju raskem olla. Nii. Päev paigas ja vana lubas hommikul kell 7 tulla. Ütlen küll, et ehk natuke liiga vara…”Kui tingima hakkad, tulen kell 6″ No hästi, ei tingi. Jumal teab, maa mees, alustab toimetusi kukelauluga, omad asjad ju ka päeval ajada, toimetada või on siis vahva huumorisoon. Õhtu ennem kokkulepitud päeva ootan kõnet, vana ei helista, nagu lubas. Helistan ise. “Ei ma ei saa neljapäeval tulla, ma tulen laupäeval. Mul muud tegemised ka” Et mida??!!!! Mind ju ei ole laupäeval saarel! Milleks me siis neid päevi arutasime ja selle neljapäeva kokkuleppisime! Vabandust aga mina ei taha enam kunagi kaupa teha Rein Timmiga! Olgu ta nii staarpügaja kui tahab! Ime, et tal üldse kliente sellise suhtumise juures on. Ei mõju mulle see, et “Temaga tulebki kannatlik olla” Ajan ikka asju nendega, kes oma sõna peavad. Sõna pidas 1 noor poiss, tuli pügama isegi varem kui tema järjekord algselt lubas. Mina rahul, lambad vist ka. Kui neid sääski ja sitikaid vaid poleks nii palju….

Niitmisest. Sattusin facebookis peale teemale, kus arutati kulupõletamise tagajärgi. Kuidas see hävitab lindude ja loomade elukeskonda. Ja nüüd, tähelepanu! Üks inimene kirjutas, et millal lõppeb meil see arulage niitmine, küll trimmerite ja traktoritega. Pole ju tänapäeval päeva, kui sa ei näe, et keegi oma aias jälle murutraktori seljas ringi tiirutab. Ka see arulage niitmine hävitab lindude ja loomade elukeskonda. Selle kinnituse sain, kui läksin naabri juurde oma jäära pildisama. Viuh lendab keegi rohust välja. Linnupesa, munad sees. Aga kui ma oleks sealt trimmeriga ülekäinud?!
Meenutasin oma lapsepõlve käike maale. Hoov oli küll niidetud aga mäletan, et vanaonu käis ikka vikatiga õunapuuaias ja järgemööda niitis loomadele rohtu. Tõesti ei olnud seda arulagedat niitmist! Ja mis tegin mina? Võtsin muruniiduki ja asusin niitma juba aprillis.

Vabandan välja. Ei kannata ma seda kanakoolet, mis igaleppole levinud on. Ja seda ka, et tõesti, rohi kasvas jõudsalt. Selle loo kroonib huvitaval moel nüüd veel see, et Kasevana otsustas oma murutraktori mulle kinkida.

Kuidas ma selle teema nüüd kokkuvõtan? Eks tuleb kasutada oma mõistust ja leida kompromiss. Mis peab olema korras ja silmale kena vaadata, mida korrastavad ehk söövad lambad….. ja see aasta läks küll targa talupoja mõistuse raames, sai lammastele heina tehtud.

Juhin tähelepanu töövahenditele. Nagu ikka, need vanad on palju paremas töökorras kui tänapäeva poest ostetud. Vana reha, no on hea! Aga hang! Kes oskab pakkuda, mis ajast on sellinne puuhang? 1800-ndad aastad? Või lausa äkki 1700-ndad? Asja ajas igatahes ära ja tunne tööd teha sellise hanguga on võimas! Tunnetad seda ajalgu ja energiat, mis seal on. Ja voolab ja kiirgab ja…
Kevadesse mahub peremehe sünnipäev. Oli tore ja meeleolukas tähistamine heade sõpradega. Kuna viimast päeva kevadel oli lahti Leisi ujula, sai sealt see alguse.
Ja edasi ta läks…


Sõbrad on mul head ja taibukad. Kingiks sain okaspuid, plaanitavasse kiviktaimlasse. Kiviktaimla tegemise võtsime Ritaga ette suurel talgupäeval. Saamislugu üldse aga vahva. Mina suur korraarmastajana, ootasin traktorit. Tuleb traktor, lükkab kivid ära, saan paargu ümbruse korda, ehk ka paargu taastatud, rajada kelder….. no ootaksin seda traktorit veel mitmed aastad kindlasti. Kord käis mu hea sõber Hedvig külas ja ütles, et miks ma siia kiviktamlat ei tee, kivid ju kõik paigas. Nii sai eelmine suvi esimene okaspuu istutatud ja nüüd kogu tegemine ette võetud. Mõned lahtised kivid minema veetud… mõnus, sain kiviaeda edasi lappida heade kividega….. maa läbikaevataud, rohitud, istutataud. Näitasin pilti Haideaia omanikule, kuulasele aednikule ja aiaarhitekt Arnold Annusele. “Kuule, sul on huvitav kivide paigutus, väga pilkupüüdev!” Parim kompliment ajale ja ajaloole. Kivid ju nii paigas, kuidas nad end sinna ise sättinud on.

Ja tõesti on nüüd kena vaadata. Seob hoovi ja peenrad tervikuks.


Aitab selleks korraks kevadest. Kohe on ametlikult suur suvi ja eks ole näha, mis suvi toob ja mis toimetusi, tegemisi teha õnnestub.
Seniks aga cheers! Elu on ilus! Ainult oska ja ela.