Ilu päästab maailma teatas Igor Mang. Mul on olnud õnn elus tantsida ja esineda, ilu luues alates neljandast eluaastast tänaseni. Mul on ilus pere, ilusad loomad, nüüd uue aasta alguses oli õnn külastada oma  kodu saarel . Tundub, et ilusat. Mis see oma kodu muud saab ikka olla?! Minu maailm on vähemalt päästetud!

Elu algab pisiasjadest ja pisikestest kokku saab suur. Kui igaüks meist hooliks oma kodust, väiksest maalapist või siis suurest, pühenduks millelegi heale ja õilsale, näeks vaeva ja teeks tööd, oleks abiks ja toeks ligimeselegi ja muidu hea ja positiivne, oleks meie Eesti juba palju või veelgi parem koht kus elada. Kindlalt edasi, üks päev ikka! Armastusega.

Ei targuta.

Pettumus, laupäeval lubati kõva tormi. Lootsin, sõbrad külas, hea julge nautida. No aga ei midagi! Õhtul väheke tuiskas, no kohati isegi horisontaalis, keskööks aga oli vaikus mis vaikus. Järgmine päev tilkus räästas ja ülejärgmiseks oli lumigi läinud ja nagu pildilt näha, olek täitsa kevadine.

Seega sai uus aasta avatud. Oli igatsus sõprade järgi, Kadariku plika ja Kase vana. Uue aasta Mardil  ja taaskohtumise sõpradega avasime uhkelt.

Kase vana oma faasani praad ja oma kätega tehtud tort. Sööki jooki, väärt tunde. Aga mis põhiline, lõpuks nägin ära Kadariku plika väikse armsa rosina Amina Efia Salia Kallase.

Ei saa pattu salata, kuna saarel jagub voodeid, on tekke patju, sõbrad said öömaja, läks pühapäev kohvitamisele, puhkamisele, pisitoimetamistele. Päeva lõpetas SPA külastus. Oli ikka mõnus küll, ühest saunast teise lipata ja basseinis liguneda. Patt aga  seisnes siis selles, et kõik ju eeldasid, et Ivar läks saarele, hakkas kõva töö rügamine pihta. Aga näe ei, tema seal lustib SPAs.

Aga tööst. Ülemöödunud suvel lõi välk maja otsas kiviaia ääres puusse. Oli teine keskelt pooleks. Eelmine suvi aga kenasti lehtes jälle, kuniks lõpuks põuaga kuivas ja lõpuks ikka murdus ja otse naabri otsa. See likvideerida oligi selle korra plaan.

Eks see üksi tegemine on nagu on. Saed, vead oksi eest, jälle saed ja vead. Puu sai saetud parajateks juppideks, et järgmine kord oleks üks töö vähem. Ei peaks jälle saagima hakkama, vaid saaks kohe kirvega tegutseda. Tagatipuks tuleb ise end kiita ka. Samas, mis siin ise kiita, töö kiidab niigi tegijat. Eriti kui tegijal selg haige. Eks teine jamanud aegajalt ikka, nüüd aga jõuludest saati kange ja valukiired löövad siia sinna. Aga mis sa teed, ega elu elamata saa jääda ja tegemised tegemiseta. Me kunagi saame vist kõik vanaks, jääme väetimaks ja haigemaks, seekordne puude tegemine oleks olnud nagu peaproov selleks. Ja mis see seljale ikka parem ravi on, kui liikumine?!

Nagu ikka, alustades on enamasti plaan ja tahe suurem, kui teha jõuab. Nii mõtlesin minagi, et teen need kaks puud ära ja siis võtan sealt kõrvalt veel mõned ette. Kui need kaks tehtud sain, oli ilmselge, et pole mõtet uut sodi ja laga hoovile, niikuinii jääb tegu pooleli. Järgmine kord. Pealegi, oli maja taga metsas pooleli juba eelmise kevade töö. Nii vedasingi sealt veel oksi ja palke välja. Ja jäi seegi jälle pooleli. Järgmine kord.

Mai ja Jaanituli olemas. Õigemini materjal koos, tuleks tuleb õigel päeval tikku tõmmata.

Siiani on Mardi suhteliselt rahulikult talvitunud. Ilma suuremaid kahjusi tundmata. Metsas on üks vana suur puu pooleks, üks noor iluõunapuu oli vastu maad aga loodan, et ehk saab kevadel elujõu ikka sisse. Öeldakse, et himuga kutsud just häda ligi. Ju ma piisavalt hirmu ei osanud tunda, sead hoovile ei ole tulnud. Küll heinamaal siin ja seal kaevanud ja väravaaugu kõrval kiviaia ees. Aga seal vist ongi kasuks. Kasvas seal varem nõges ja naat vaid, mida järjekindlalt olen niitnud ja ka muruseemet külvanud. Nüüd hea, kobestamine tehtud, mul vaid üle riisuda ja seemet veel panna.

Aegajalt olen ikka õisi ka teile jaganud. Meeleldi teeks seda seekordki, sest ega Mardi ei ole õiteta ka jaanuaris!

Nii need mõned päevad kiirelt läbi said ja nüüd see jutt siin ka.

Jätkuvat aastat! Kindlalt edasi! Positiivselt positiivsemalt!