Jah just, kui ma 9. august Mardilt lahkusin Tallinna, ees ootamas “Viiuldaja Katusel” etendused, teadsin, et minu jaoks on september käes, teadsin, et minu jaoks on sügis käes. Nii oli. Ja nüüd ju täiesti on kah. Etendused läksid imekiirelt! Ja kuigi suve eelviimasel päeval istusin pool ööd oma uksepakul ja nautisin uskumatult sooja ööd ja kuidagi ei suutnud uskuda, kas tõesti on võimalik, et kui tõusen, on hoopis teine ilm. Nii oli. Ja nüüd on oktoober ja jällegi olen istunud sel samal uksepakul, nautinud ja imestanud. Ja nüüd kuu hiljem on mu lilleampel ikka sama kaunis! Ja ta on “teeninud” mind juba Volbriööst saati! Ja nüüd veel kaunim, kui eal varem!

Läheksin nüüd eelmise postituse ühe teema juurde.
“Saarlane on loomult tagasihoidlik”. Alustan sellest, et ole sa saarlane, eestlane või…. ole inimene! Inimene on loomult tänulik. Inimene on loomult viisakas. Paraku jah, mõni ka mats.
See “Saarlane on loomult tagasihoidlik” on saanud mu lemmik ütluseks. Aitäh Sulle, kes Sa selle mu ellu tõid! No näiteks, vaatasin ma “Maakodu” jutu juures ilmunud Mardi talu pilte ja pidin tõdema, et kas tõesti minu talu?! “Saarlane on loomult tagasihoidlik aga no pagan, võin ikka uhke olla küll! Nii kena kõik!” Seega ei ole ma nii tagasihoidlik midagi.
Selle ütluse kohta sain selgitust ühelt oma healt tuttavalt. Tema vanatädi olla öelnud ” Teha võib rohkem, kui välja näidata.” See oli nõukogude korra ajal oluline, eriti peale sõda, kui liikus metsavendi ja NKVD jne. Ei eputatud oma tegude ja asjadega. Täitsa mõistetav eks?! Aga ajad on muutunud! Mina soovitaks küll rohkem eneseusku ja jah, ka enesearmastus mängib suurt rolli. Ilma selleta ei oleks ju ka usku endasse! Ja kas te kujutate ette, need meie esivanemad, kuulsad viikingid, need vapramad ja kardetumad olid Läänemerel just saarlased. Kas nemad oleks teinud oma suuri tegusi “olles loomult tagasihoidlikud”??!! Kas või Sigtuna vallutamine 1187 aastal.
Ma ei hakka edasi rääkima, et kui sellest “loomult tagasihoidlik” lahti saaks, milliseid tegusi võiks ja saaksid saarlased korda saata! Ja kuidas saarlased võiksid olla oma maa peremehed! Nagu ütleb mu hea sõber “Me peame vene propaganda nende räpasesse hinge tagasi suruma ja asi algab meist endist, täpsemalt saarlastest ja eestlastest!” Siit tervitused Rootsi!
Ah jaa, kes “Maakodu” lugu lugeda ja pilte vaadata tahavad, siis ajakiri vast müügil oktoobri lõpuni ja muidugi on leitav ka netist.
Talu, millesse oli lihtne armuda

Etendused läbi, lehte kirjutamist ei ole, sai keskenduda talu tegemistele. Aga ennem veel minu pere uutest pereliikmetest.
20. augustil nägi mu püha birma kasvanduses ilmavalgust Q pesakond. Ainus kassipoeg sündis küll Tallinnas ja ema oskas poegimise etenduste päevade vahel nii hästi sättida, et ilma närveerimiseta sain rahulikult kodus olla aga juba viie päevasena reisis ta kõigi teistega Saaremaale kaasa. Just täna, kui kirjutamist siin alustasin, sai Queen Bella Mia St.Ifferini kahe kuuseks.

Septembri alguses täitus ka mu ammune unistus. Mul on nüüd dogi. Sinine! Kodunimega, kena tüdruk, Lonny, saab nädala pärast nelja kuuseks.

Lonny päris nimi kannab võimsat energiat! Fly Whit Me!
Tahan ühte imelist pilti veel jagada, millega kaasneb huvitav lugu. Kuidas eestlastele oleks justkui sisse kodeeritud, et peab ikka nähvama, vinguma või virisema, natukene, ütlen arusaadavalt, sitasti ütlema.

Pilt sai tehtud Karja vanal kalmistul. Kalmistu, mis ammu mahajäätud, peale mõnede ükskikute kohalike, ei tea kohast keegi midagi. Kalmistu on mitmeid kordi rüüstatud. Kuid sellinne müstiline koht. Minu jaks täis võimast energiat. Ja pilt tuli võimas! Ja nii arvasid facebookis kõik välismaalased. Postitasin selle seal mõnele nö. välismaa koerte lehele. Ikka öeldi, et parim pilt elus jne. Ja siis meie koerte lehel, hakkab keegi tädi vigisema, kuidas tema ikka ei eputaks ja upitaks oma koera teiste hauasambale. Isegi minu lastetoast hakati rääkima. Elan Tallinnas Rahumäe kalmistu lähedal, ikka saab vahel kalmistul jalutatud koertega, lubamata neid platsi äärelegi. Ja nii me jalutame Karja vanal kalmistul, naudime kenat sügis ilma ja arusaamatagi, kelle haua peale me seisame või tatsame või… ja siis räägime minu lapsetoast… no räägime! Mina olen oma vanematele väga tänulik! Kasvatus oli kindlasti pigem range. Ja võin üsna kindel, et nii balletikool, “Estonia” teater ja kõik muu, on seda lihvinud veel päris kenasti. Vabandust! No ei ole ma loomult tagasihoidlik midagi. Oskan end hinnata. Siin jutus ei olnud midagi isiklikku. Ja ikka tervitan, keda vaja!
Pealegi usun, et nii nagu sel kadunul on tulnud andeks anda inimestele, kes on tema haua rüüstanud ja lõhkunud, saan ka mina andeks selle väikse süütu teo, tänu millele õnnestus saada selline suurepärane foto.
Kui loomade juures juba oleme, räägin oma uuest kogemusest. Nimelt käidi lambaid hindamas. On selline peen värk, et uted mõõdetakse üle, sabad, jalad, turjad, sarved peale esimest poegimist ja siis saad teada, kas ta on aretuseks sobilik või mitte. Tunne oli täpselt nagu kassinäitusel. No ei ole ideaalset looma olemas! Kui midagi on väga hästi, siis midagi peab ikka natuke ka kehvasti olema. Õnneks mõõdeti ja tunnistati kõik mu nooruted aretus kõlbulikuks ja eriti tegi rõõmu, et üks mu oma kasvandik sai rohkem punkte, kui kõik mu esimesed ostetud lambad, kes mu karja aluspanijateks on.
Jääradega on lugu teisiti. Nemad ilmselgelt poegida ei saa. Neid saab aga hinnata, kui neil vanust aasta täis ja siis tullakse ja otsustatakse, kas ta on aretus kõlbulik ja siis võib teda alles aretuses kasutama hakata ja kui soovid, siis müüa. Aga ma teadsin! Mu noor Ott on igati hea poiss. Ja teadsin, seda juba ammu. Aga näe, pidin ootama, et aastaseks saab ja tuleb üks ja hindab. See kõik on minu jaoks natuke küsimusi tekitav. Hetkel mulle tundub, et olles justui kasvataja, siis tegelikult oled lihtsalt loomapidaja, ise mõelda ja otsustada ei saa, seda tehakse sinu eest. Või on siis minu õigus ja võimalus otsusta nii palju, keda lihaks teen ja kes on piisavalt hea, et mitte lihaks teha ja aretuses kasutada? Mõtlemist ja arutamist siin teemas oleks aga säästan teid. Küll ma ise selle teemaga tegelen ja õigluse jalule sean! Samas saan ju aru, et paljusi lambapidajaid ei huvita mingi aretus ja sugupuud, oluline on ju et liha ja lõng ja muu tuleks. Ja rahakott ikka piisavalt pungil oleks. Siit vahepalana öeldes, mind ajab vahel kohe täitsa marru, kui ükskõik mida nähes, nähakse ainult rahatähti silme ees. Aga eks see ole minu puudus, et kõike rahaks ei oska teha ja ainult materiaalselt mõelda.
Mida ma ise otsustada saan, on see, kuhu ma mingi lille istutan. Kuna sügisel olen saanud elu sättida nii, et rohkem olen saares, siis tekkis ka väike tuhin ja tegin mõned peenrad korda. Mis kevadel alustatud, see sügisel lõpetatud. See on see sama kiviktaimla, mis kevadiste piltide põhjal sai Arnold Annuselt hinnagu “Väga ilus ja omapäraselt sätitud kivid”. Jah täpselt, nii nagu aeg on need kivid sättinud. Samas vaimus jätkasin. Tegin ka pildi aga pildilt jääb mulje, “Et noh, mis peenart siis tegid, rohisid kive?!”
Nii et väike video.
Mardi talu kiviktaimla sügis 2018
Video tegemisest vaimustudes, tegin väikese video aiast. Muidu näete pilti siit ja sealt ja milline aed tegelikult on, ei teagi.
Mardi talu hoov 2018
Muidugi tuleb öelda, et nüüd peale videosi on osades peenardes uued taimed. On ju sügisel soodusmüügid ja kui kiusatus suur siis….. pealegi ostsin juba eelmine sügis eri värve siilikübaraid, kuid uueuue peenrani, näete, jõudsin alles nüüd. Õnneks pidasid taimed kuuma suve potis kenasti vastu. Uus peenar ongi ainult siilikübaratele. Tavalised lillad taustaks ja siis veel punane, kollna, roheline ja valge. Peaks selline kena värvilaik tekkima. Vähemalt oma vaimusilmas ma seda nii tunnen ja näen ja noh, väga ei ole ju ma oma tunnetes ja nägemustes eksinud?!
Siilikübar on aastatega nii jõudsalt kasvanud ja paljunenud, et maja esine oli temast täitsa umbes. Mõte oli sealt üldse temast loobuda aga kui tegemiseks läks, tundsin kuidagi, et olen selle vaatega nii harjunud ja lill on nii armsaks saanud, pealegi kuidagi hästi talulik, et kuidas ma teda ikka päris välja kaevan. Ometigi jagus teda veel mitmesse päris uude peenrasse. Kuidas tulemus saab olema, eks uuel suvel ole näha.
Aga nüüd on see koht, kus pean ütlema “Ma ei teadnud!” Mind ajab täiesti marru! Istun siin Mardil, püüan teile kirjutada ja pilte lisada aga ei saa mitte ühtegi pilti lisada, sest tuleb mulle aina teade – HTTP viga. Isegi neile samadele fotodele, mis eile siia postitusse lisasin, kui neid lõpuks uuesti proovisin katsetuseks panna. Ju see on siis märk, mine puhka vana. Ja võib olla märk, et oli eelnevas jutus mõtet küll, mille üle mõtiskleda ja mitte mõtet kenade piltidega hajutada?! Aga võib olla märk, et tee postitus ära, saad homme, ülehomme uue teha, kõigil rohkem rõõmu, et liiga harva Ivar ei kirjuta. teeme siis nii, läheb täna lukku ja varsti jätkame. Seniks aga jääme mõtlema, millised peaksime ja võiksime loomult olla, et ikka paremad oleksime! Eks ju?