No nii, no nii, 7 aastat kestnud vaimustust, ootust, igatsust ja mida kõike veel, on saanud teoks.
Mardi talus on Kihnu maalambad Oomaigaad, Opaal, Tundra ja Tiramisu.

Elus on tulnud ikka vaielda, kes on koera inimene, kes kassi. Jah just vaielda, sest mõni ei saa kuidagi aru, et on võimalik olla nii kassi kui koera inimene. Ütlesin ikka, on koer, on kassid ja unistan lammmastest. No nüüd juba saan öelda, unistasin. Ja hobuse vastu ei oleks ka midagi ja kui aus olla, unistan sinisest lehmast ja oh, on ju olemas veel maakanad… Ok, ma ei aja asja siin hulluks.
Aga miks lammas? No kes teab! Lapsena oli mul vanaema juures must mängu lammas. Siit ehk mingi imelik sümpaatia musta lamba vastu. See siis veel unistus, saada ka karja päris must lammas.
Kuskil on alati sees olnud – meri, kadakad, kiviaiad, lambad. See sees olnud “asi” on nüüd teostatud.
Miks Kihnumaalammas? See Mardi talu blogi on üks hea asi! Ka mulle. Vaatasin vanu postitusi, 7 aastata tagasi oktoobris jahusin ma, vähemalt tundub nii, ma esimest korda Kihnu maalammmastest.
Teema hakkas sellest, et kirjutasin, et kas traktor või lambad. Üks massaažiklient soovitas mul vaadata lehte Lambawärk. Nii, nii kahju, et seda lehte enam ei ole. Põhjus lihtne, see inimene enam kahjuks lambakasvatusega tegeleda ei saa, kuid vaatamata sellele, on ta südames rohkem, kui paljud teised ehk kokku, väga Kihnu lamba inimene. Leht oli täiuslik! Ma armusin selle lehe täiuslikust informatsioonist kohe sellesse lambasse. Ja ninnunännu üli armsatest piltidest rääkimata!Tookordne tunne oli see, et mina, kes tõukasse aretan, saja pealist lihalamba karja niikuinii lubada ei saa ja kas tahaksingi, saan tegeleda just sarnase asjaga. Arukalt tegeleda aretusega, andes oma väikeses panuse selle tõu säilimisele ja populatsiooni suurendamisele. Sellest ajast seob mind tore sõprus Inga (Ilves) Jentsoniga. Ja seda siiani. Viimased päevad vahetame taas väga toredaid kirju. Olen tohutult tänulik kogu selle nõu, abi, toetuse eest!
Aastatega emotsioonid, tunded, soovid lainetasid. Nii mõnigi kord tuli tunne, nii, nüüd olen valmis. Oli 2014 aasta vist, kus suhtlesin Kihnumaalamba, usun, et võin öelda, ema, A ja O, Anneli Ärmpalu-Idvandiga. Tänu Annelile need lambad meil siin olemas on ja nii kaugele kõik oleme jõudunud, kui me just tänasel päeval oleme.
Siia aega on mahtunud suhtlus Kristel Kuusikuga, kes on Mikkeni lambatalu perenaine. Jälgisin ikka Kihnukate facebooki lehel toimuvat. Rõõmustasin südamest koos nendega, kes Kihnu lambaid pidasid, kui selle aasta alguses Kihnumaalamaas tõuna tunnustati. Facebboki kaudu algas mul suhtlus Gilleke Kopamehega. Nähes imearmsa musta talle Helmi pilte, oli see vaibal või diivanil, kes mäletb, ei saanud ju pöialt panemata jätta ja nii see meil läks. Gilleke on see tore inimene, kes on süstinud mulle piisavalt huvitavaid, vahel utoopiliselt mõjuvaid, ideid. Paljuski olen täna seal, kus ma olen ja kuhu liigun, tänu temale.
Made Uus. Ei mäletagi, kuidas täpselt meie sõprus algas. Aga Made on mulle olemas olnud nii mõnigi aasta. Nõu ja abiga, kui mul oli mure rendilammaste pärast, jaganud õpetusi ka villa ja nahkade teemal.
Nüüd kui ootamatult olin fakti ees, et rendilambaid edaspidi enam ei tule ja nagu ikka ütlen, iga asi omal õigel ajal, sain aru, see on märk! Nüüd ongi õige aeg! Kihnu neiud võivad tulla! Kelle poole mulle ikka pöörduda oli, kui Inga ja Made. Inga sai olla toeks nõuga ja kiita mu otsuseid heaks. Made tegi aga konkreetse pakkumise. Vali neist lammastest….. Valisin Opaali, valge lamba, kes meenutas mulle mu Prouat, rendilammast, kes mul siin kahe aastaga hinge puges ja Oomaigaadi.
Aga kui võtta Kihnukaid, kellelt siis mitte veel, kui Annelilt! Nii tuli Anneli juurest Tundra ja Tiramisu. Tiramisu on utt, kes on sarvedega! Hetkel nad kahekesi mõjuvadki eriti arhailiselt ja ürgsena. Muidugi väike eelis on neil sellega, et neil on kasukas varem pügatud. No ja loomal on karv ikka uhkuseks ja iluks ju.

Ilmselge oli, et kui Kihnukatega tegelema hakkan, siis tuleb Anneli juurde küllakäik ettevõtta. See oli midagi vapustavat! Inimene kes teab kõiki Kihnu lambaid nimepidi peast, kui palju huvitavat ja harivat, kui palju… jummel, ma ei tea mida kõike! Loodan ja usun, et mina uue inimesena, olen ennast Kihnu maalamba seltsi esinaisele tõestanud ja usalduse välja teeninud.
Selle väikese ajaga, sel sügisel, olen ma nii palju positiivset kogenud! Aga see ongi see, kui inimesed tegelevad asjaga südame ja hingega. Seda kõike sa koged ja see on nii hea! Loodan, et mina olen nüüd, ja edaspidi täpselt üks samasugune, nende inimeste kõrval ja hulgas.
Lambad tulid, ikka autoga. Tiramisul ja Tundral käisin oma autoga järgi.

Oomaigaad ja Opaal tulid kohale nagu saksad ise ja hea Made roolis.

Kui kõik neli laudas kokku said, tundsid nad endid kohe karjana. Ei midagi sellist, et ühed on ühed ja teised on teised.

Öö, päeva ja öö hoidsin neid laudas. Esimene päev koplis, läksid kõige kaugemasse nurka ja ega nad reageerinud kuidagi mu kutsetele. Õhtul meelitasin nad leivaga ikka lauda juurde. Lauda võtsid nad kohe omaks, nüüd iga õhtu kenasti seal. Eks sai laudaga vaaeva ka nähtud, ju oskavad seda hinnata.

Nädal meil Mardil olla on täis. Oleme kogenud siin imelist sügisilma ja esimesi talvepäevi.

Mis edasi? Edasi kasvan koos lammastega. Hetkel ei ole plaani vallutada turge ja laate lambaliha ja nahkadega. Kuigi annan aru, et nii mõnelgi isendil tuleb tulevikus saba kõrvade tagant mahavõtta. Ennast kiiktoolis kiikumas ja kudumas ma ka ei näe, samas on mul silmeees müts ja sall, mis oma lambavilla lõngast tehtud. Nagu ikka, iga asi, omal õigel ajal. Pragu oli tähtis, et kullakerad koju jõudsid, edasi ootame tallesi. Pisiasjadega stressi ma ei tekita. Ups, mis see stress üldse on? Ma ei tea!
Minu eesmärgiks on Kihnu maalamba kui põlise Eesti lamba säilitamine ja vastutustundlik ja teadlik aretamine, põlistõule sobiva aretustegevusega, kogu südame, hinge ja mõistusega. Igakülgne Kihnu maalamba pidamise ja tema saaduste edendamine. Kihnu maalamba populariseerimine.
Viimasega olen algust teinud. Kuulete, loete, näete. Kindlasti. Ja jällegi, omal õigel ajal.
Nüüd on paraku edaspidi nii, et pean teid ikka kostitama lamba juttudega. Teil on ju suur süda? Ja teile see meeldib? On ju nii? Muidugi, muidu te ei oleks siin Mardi lehel! Mina armastan teid ka!

Ja nüüd veel, südamest suuremadki, tänud Rein Metsale ja Allan Targale, tänu kelle abile, see projekt, suuresti teoks on saanud.